Väike ja tubli ning ülisäästlik – Škoda Citogoe iV

#elektriauto #keskkonnasõbralik #Škoda

Mõnusalt kähiseva häälega Hardi Volmer ja Singer Vinger kõlamas autoraadio kuuest kõlarist: „Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli. Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli, tubli olen ma!“

 

Ja tõesti – selline see auto on. Škoda pesamuna on valmis andma endast kõik ja seda väga säästlikul moel. Škoda Citigo-e iV on pisike – pikkust vaid 3,6m ning hinnalt Eesti turu soodsaim – 19 890 eurot. Ja selle mudeli müük läks suvel nii hästi, et selleks aastaks Eestile eraldatud autod on juba otsas. Neist üheksa leidsid omaniku KIK ostutoetusega, mille suurus esimeses toetusvoorus oli 5000 eurot.

Elektriline pisi Škoda on Volkswagen e-up! noorem õde, jagades viimasega nii tehnikat kui ka aku osakonda. Esi- ja tagaistmete all peidab end 37 kWh akuplokk, millest jagub sõidurõõmu 260 km läbimiseks. Tootja annab keskmiseks energiakuluks 14,8 kW/100 km kohta.

Üks erinevus siiski on – Škodal puudub tagurduskaamera ja seda asendab parkimisandurite poolt kuvatav digipilt. Selle info on piisav, et kaubanduskeskuse parklas ohutult autode vahele parkida. Ja kui mõnele sellest ei piisa, võib pilgu peeglitesse visata.

Peale pea 40 km linnasõitu, mis kulges Mõigust Pärnamäele ja sealt läbi linna Rahumäele ning sealt Ülemiste keskusesse, näitas Citogo energiakuluks vaid 12,7 kWh/100 km. Mis on tunduvalt väiksem kui tootja poolt lubatud. Ja siit hakkas edasi arenema mõte, et prooviks läbi viia tõelise ökosõidutesti. Ja mitte niimoodi nagu üks teine elektriautode esindaja seda ringrajal tegi – keskmine kiirus 30 km/h, küte maas ja ei mingit pidurdamist ega kiirendamist, kuniks aku tühjaks saab. Sellisel testsõidul ei ole reaalse eluga ega tavaliiklusega mitte mingit seost.

Seega oli vaja leida 100 km ring, mis sisaldab erinevaid kiiruspiiranguid – 30 km/h, 50 km/h ja 70 km/h. Vältida niinimetatud kiirteid, et teistele liiklejatele jalgu ei jääks ega segaks ühtlast liiklusvoogu. Veidi Google Mapsis kalkuleerimist ja palun – sobiv testrada oligi leitud.

 

 

Google pakkus ringi läbimisajaks 1 tund ja 46 minutit, mina seadsin endale eesmärgiks läbida 100 km 2 tunniga elik veidi aeglasemalt kui Google kalkulatsioon, kuid siiski keskmise kiirusega 50 km/h.

Täiesti äärmusesse ei ole mõtet laskuda ka ökonoomsussõitu tehes, seega sai valitud e-režiim, salongi soojendus seatud 21 kraadile ning mobiilis Waze tööle ning Spotify heli auto audiosüsteemi mängima. Ehk siis täiesti tavapärane sõit kuue valla teedel ja nii, et sõitja ei peaks lihasuretamisega tegelema. Samas pidades kinni liikluskorraldusest, küll ühe väikese erandiga – testsõidul ei tõusnud kiirus kordagi üle 70 km/h.

Ja kaks tundi hiljem kuvasid Citigo ekraanil vastu järgmised numbrid:

 

 

Sõit kestis üks minut üle kahe tunni, selle ajaga läbis Škoda Citogo-e 99,7 kilomeetrit ja nüüd trummid ja fanfaarid kõlama – keskmine energiakulu vaid 9,8 kWh/100 km. Ja selle arvestuse järgi tuleb sõiduulatust lausa müstilised 320 kilomeetrit!

Škoda Citogo-e iV on tõepoolest keskkonnasäästlik elektriauto. Hinnalt soodsaim, energiakulult vägagi säästlik, gabariitidelt leiab parkimiskoha ka sealt, kus teised mööda sõidavad. Mahutab lühikesteks sõitudeks neli täiskasvanud reisijat ja tõestab veenvalt, et väikestele elektriautodele on liikluses täiesti oma koht olemas – linnaauto, mis sobib sõitudeks ka linnast väljaspool.

Ja viimasel pildil väike tähelepanek Enefit Volt laadimisjaamade osas. Kõik need laadimisjaamad on varustatud QR koodiga, mille abil on võimalik Volti äpis alustada laadimist.

 

 

Miskipärast on aga osad laadimisjaamad varustatud hoopis teise QR koodiga, mis suunab seda sama rakendust rakenduste poest alla laadima. Peale Ülemiste keldriparkla avastasin vale QR koodi ka Tartus Olerexi tanklas asuvalt kiirlaadijalt. Minul õnnestus rahakoti vahel oleva kliendikaardi abil auto laadima panna, kuid kõrval oleva Tesla 3 juhil jäi auto laadimata, sest tal oligi vaid nutitelefon ja selles äpp. Palun kulla Volt – enne kleepsu lisamist kontrolli, mis info kleepsul on 😊

 

 

ehk Digilemb teab omast elust, et mehed jäävad ikka lasteks, aga ajapikku muutuvad nende «mänguasjad» targemaks ja kallimaks. «Ja et olla päris sooneutraalne, siis olen tähele pannud, et sellised muutused on omased ka naistele,» selgitab ta ja tutvustab õhinaga oma «mänguasju», milleks on nutifon, peegelkaamera ja Mobiil-ID. Kauges digimaailma alguses, kus Juku PC oli kõva sõna ning dial-up ühenduste igapäevase kasutamiseni oli veel kümmekond aastat minna, nägi Digilemb juba digitulevikku. «Olen pea kogu elu tegelenud õpetamisega-koolitamisega ning seetõttu on välja kujunenud üks lihtne moto – puust ja punaseks,» muigab ta. «Muutvad tehnoloogiad, tulevad üha uuemad ja uuemad ning veelgi targemad seadmed, kuid kasutaja on tihti jäetud vaid suurte arvude ning tugeva turunduse meelevalda,» peab ta oluliseks kaitsta digitarklust jagades just nõrgemaid tehnotormlemises. «Koos digimaailma arenguga peame harima ka kasutajat targemaks, et neist muutustest täie raha eest rõõmu tunda.»

Kommentaarid