Allikas: Shutterstock

Tüdruk, kes armastab putukaid – teaduslikul tasemel 0



Kui seltskonnas läheb jutt pisikestele üldiselt ohututele mutukatele, haarab vähemalt iga kolmas inimene peast ja võib detailselt kirjeldada, kui hirmsad on olnud tema kohtumised kas siis ämblike, mardikate või teiste putukatega.

Suur putukate sõber Sophia

 

Sophia Spencer on 8-aastane tüdruk, kes on ühtlasi ka suur putukate sõber. Eriti meeldivad talle rohutirtsud, keda ta tõstab aeg-ajalt oma õla peale lõbusõitu tegema. Kui varem eakaaslased pilkasid teda selle pärast, siis nüüd on ta saanud ootamatult suure toetuse osaliseks ja oma nime autorina Ameerika väärikasse entomoloogia ajakirja.

 

Untitled

 

Enne seda naerdi Sophia erilise uurimisobjekti tõttu välja. Teised lapsed kutsusid teda imelikuks. Tüdruk ei teadnud ka kedagi teist, kes oleks putukatest huvitatud.

Kõik see muutus pärast seda, kui tüdruku ema kirjutas eelmise aasta alguses Kanada Entomoloogia Ühingule kirja, soovides tütre kokku viia oma ala eksperdiga, kes annaks väiksele putukahuvilisele mõista, et ta armastus insektide vastu pole imelik.

Ühing avaldas kirja oma Twitteri kontol, kasutades hashtag’i #BugsR4Girls, mis leidis laialdase sooja vastuvõtu. Seejärel sai Sophia kokku entomoloogia doktorikandidaadiga, et kirjutada põhjalikumalt sellest, kuidas Twitteri-sugune platvorm võib aidata tuua rohkem naisterahvaid teadusega tegelema. Esimest korda elus kohtus Sophia ka teiste tüdrukutega, kes jagasid sama huviala. Ta kuulis naistest, kelle jaoks putukad olid osa elutööst. Esimest korda elus tundis Sophia, et ta pole enam üksi. Kaaslaste poolt hüljatud mutukahuvilisest sai tänu internetile tunnustatud, tark ja äge tüdruk, kes võib nüüd huvilistega jagada oma laialdasi teadmisi.

Usu sellesse, mida sa teed #suurimjulgus.

 

Või nagu ütleb Sophia ise oma läbimurdelises artiklis:

 

“Mu lemmikputukad on teod, nälkjad ja tõugud, kuid kõigist kõige lemmikumad on siiski rohutirtsud. Peale seda, kui mu ema saatis kirja ja näitas vastuseid, mis sellele tulid, olin ma õnnelik. Ma tundsin, nagu ma oleksin kuulus. Ja ma olingi! Oli hea tunda, et nii paljud toetavad mind ja eriti äge oli näha teisi tüdrukuid ja täiskasvanuid, kes samuti uurivaid putukaid. Tänu sellele sain aru, et ka mina saan seda teha ja ma kindlasti, kindlasti, kindlasti tahan saada putukauurijaks, ilmselt rohutirtsude uurijaks. Ema ütleb, et pärast seda, kui nägin kõiki neid teisi tüdrukuid, kellele meeldivad putukad, olen ma jälle see lõbus ja enesekindel tütar, kes varem.”

 

Kui varem arvas Sophia, et kirg putukate vastu pole parim huviala, siis peale tutvumist teiste tüdrukutega, kes jagasid sama huvi, mõtles ta ümber. “Ma arvan, et ma võin jälle hakata putukaid armastama. Kuigi teistele tunduvad nad imelikud ja eemaletõukavad, ei tähenda, et mulle ei võiks nad meeldida,” räägib ta intervjuus.

 

Sophia üle võib vaid heameelt tunda. Kuigi interneti vahendusel ka kiusatakse, siis tänu ülemaailmsele võrgule võib leida ka toetust ja mõttekaaslasi, mida me kõik hädasti vajame. Seega, süüdi pole kunagi internet, vaid meie käitumine seal. Nii nagu tavaeluski.


Autorist

Hardi Keerutaja

Hardi Keerutaja

ehk Digimon usub, et digitehnoloogia on vahend nagu pintsel, mis ei tee iseenesest targemaks või lollimaks, aga läbi mille on võimalik palju ära teha. "Cool oleks, kui kõik on võrgus, aga samas jääks võimalus ennast lahti ühendada." Tema peamisteks töövahenditeks on Open Office, e-mail ning muidugi klaviatuur. Digimoni digitaalsed väljakutsed algasid Tamagotchi Eestisse jõudmisega, usub ta ise. "Tulevik on digi ja tarkus ning arukas tegutsemine on igal ajal kasuks," rõhutab ta.

Autori teised artiklid

Kommentaarid