Tehnoloogia, kas aitad põlvkondade vahel silda luua?

#eakad #tehnoloogia

Eesti rahvastik on vananev ja vähenev. See on fakt, mille kõrval tuleb meil enam tähelepanu pöörata arutelule ja reaalsetele tegevustele, kuidas saaksime tehnoloogia abil erinevate põlvkondade vahel silda luua, et vähendada ühiskonnas üheks valuspunktiks kujunenud digitaalset lõhet.

Loo autor: Elo Võrk, Telia Eesti toetustegevuste juht

 

 

Kuigi digitaalsed lahendused justkui kaotavad omavahelise distantsi ja aitavad ööpäevaringselt teineteisega ühenduses olla, siis suure tõenäosusega toimib see ainult tänaste noorte ja tööealiste seas. Vanemaealiste ja nende laste vahele võib tehnoloogia tekitada generatsioonidevahelist lõhet, mis omakorda põhjustab eakatele üksildust ja  turvatunde kadumist. Samas rõhutavad uuringud lähedaste olemasolu vajalikkust vanaduspõlves, mis tõstab pensionipõlve kvaliteeti ja aitab kaasa digitaliseeruva keskkonna kohandumisele vanemas eas. Vanaduspõlves sotsiaalse kapitali omamine on määrava tähtsusega.

Uuringutele toetudes saab väita, et Eesti eakate digipädevus on mitmete Euroopa riikidega võrreldes kehvapoolne. SHARE uuringu andmetel ei olnud 2015. aastal arvutit mitte kunagi kasutanud 50+ vanuses inimesest 38% ning nendest, kes kasutasid, hindasid oma oskusi halvaks või väga halvaks 64%. 55-64 aastaste inimeste hulgas ei olnud kasutanud arvutit iga kuues ning 60% kasutajatest hindasid oma oskusi halvaks või väga halvaks. Näitajad Taanis ja Rootsis on e-riigi tuntusega Eesti vaatlejale tunduvalt loogilisemad – mõlemas riigis oli mittekasutajaid 55-64aastaste vanuserühmas 1% ja kasutajate oskuste tase oli halb 30-40% kasutajatest. Kuigi tegemist on nelja aasta taguse seisuga, ei anna oskuste muutumise dünaamika alust arvata, et praegu võiks oodata silmnähtavalt paremat seisu.

Samas kinnitavad uuringud ja vanemaealiste enda sõnad, et meie eakad on sellegipoolest avatud digipädevusi arendama – uued oskused aitavad kasvatada sotsiaalset kapitali. Oluline põhjus, miks eakas on huvitatud oma digipädevuste arendamisest, seisneb selles, et ta saaks lähedastega rohkem suhelda.

Minu kolleeg Karl Gustav Adamsoo uuris sel kevadel enda magistritööd kirjutades eakate digipädevusega seotud aspekte. Ja mis selgus? Nagu eelpool mainitud, kuigi eakad inimesed on väga altid enda digipädevusi arendama, tunnevad nad siiski puudust abist, eriti lähedaste initsiatiivist, et neid lahendusi selgeks saada. Eakate lähedased soovivad samuti, et nende vanemad tegutseksid küberruumis, ometigi jääb paljudel noortel puudu ajast ja kannatusest, et olla oma vanematele toeks. Kes siis ometigi peaks seda tegema?

Eakate digipädevuste arendamiseks pakuvad võimalusi küll mitmed raamatukogud ja päevakeskused, kuid sugugi kõik eakad ei ole huvitatud nendest osa saama. Valdavalt võtavad loodud töötubadest ja koolitustest osa rohkem vitaalsemad, sotsiaalsemad ja aktiivsemad eakad inimesed, kellel on juba kõik eeldused ja oskused olemas, et digitaalseid lahendusi kasutusele võtta. Kellel eeldusi veel pole, saab neid arendada. Usun, et absoluutselt igaühele on võimalik tehnoloogiat lähemale tuua – selleks on vaja lihtsalt järjepidevat ning mitmekülgse toe olemasolu.

Samuti tuleb tähelepanu pöörata ka probleemsele eakate hulgale, kes on rohkem koduseinte vahel isolatsiooni jäänud ega haara eelpool loodud võimalustest kinni. Tõenäoliselt on selle põhjuseks kas motivatsiooni, huvi ja julguse puudumine ning teadmatus millegi uue ees. Jällegi on siinkohal minu hinnangul võtmetähtsusega küsimuseks just lähedaste olemasolu, et kasvatada eakate teadlikkust ja kindlustunnet. Samas jääb meil järjest kiirenevas inforuumis aega vähemaks, et lähedaste jaoks olemas olla. Me peame olema enda vanemate jaoks rohkem olemas ning murdma paljude eakamate jaoks väljakujunenud mantrat: “Ma ei taha noori tülitada, neil on niigi palju teha ja kiire.”

Selleks, et eakad inimesed meie kõrvalt ära ei kaoks ja nad saaks meie tegemistega palju paremini kursis olla, tutvusta oma vanemale sugulasele vahendeid, mida ise iga päev kasutad. Vahet pole, kas e-kiri, Skype või Messenger – kontakti saab igat kanalit kasutades, et põlvkondi üksteisele lähemale tuua.

Kuigi eakate digipädevuse arendamisel lasub vastutus päris palju just eaka lähedastel endil, on jäänud viimasel ajal kõlama ka mitmeid teisi lahendusi, mis aitaks vähendada noorte ja eakate vahelist digitaalset lõhe. Üheks selliseks lahenduseks on pakutud näiteks nutiabiliini, kust võiksid kõik kodanikud oma tehnoloogiat puudutavale küsimusele vastuse leida. Telia töötaja  Karl Gustavi Adamsoo initsiatiivil on loodud ka Facebooki Eakate Nutiabi grupp, kus saab küsida nõu spetsialistidelt. Telia esindustes oleme teinud ise vanematele klientidele mõeldud õppepäevi, kus räägime turvalisusest ja abistame nutitelefonide kasutamisel. Üle-eestilisse eakate nutiõpesse on panustanud tugevalt ka programm Vaata Maailma. Ühekordsete aktsioonide kõrvale on aga vaja pikemaajalist ja kestvamat programmi, milleks on välja pakutud ka Eesti pensionieelikute ja vanemaealistega tegelevate professionaalide väljaõppe süsteemi loomist.

Kindlasti on ka ettevõtetel, sealhulgas Telial võimalus tulla appi. Heaks näiteks on töötajate vabatahtlik panus, mille kaudu on lisaks nutiabi jagamisele meie tehnikud koos eakatega digitaliseerinud vanu fotosid. Kui igaüks meist võtaks endale väikseks toredaks ülesandeks ja missiooniks järgmisel kohtumisel eakama sugulasega talle selgeks õpetada üks suhtlusvõimalus internetis, saame luua väga olulise eelduse selleks, et suurendada sotsiaalset kaasatust ja vähendada vanemate inimeste üksindust.

 

 

Kommentaarid