Jätkates Digitarga kasutamist oled teadlik küpsiste kasutamisest.

Kui mulle mingi arvutiaksessuaar südamelähedane on, siis on seda arvutihiir. Hetkelgi on minu käeulatuses kokku viis hiirt –  Razer Naga, Razer Ouroboros, Logitech G700, Roccat Tyon ja HP Omen Reactor. Viimane neist on minu käes vaid ajutiselt, testimiseks. Kes arvutihiirtest vähegi jagavad, teavad, et selline konkurents võib olla üsna karm HP-le, kelle kogemused arvutimänguritele varustuse valmistamiseks on veel üsna tagasihoidlikud.

 

Välimus

 

Kui enamik mu isiklikke hiiri on pigem madalad ja laiad, siis Reactor on pigem kitsas ja kõrge. Umbes nagu piraaja võrreldes lestaga. Jääb mulje, nagu oleks HP hiire vasakult küljelt veidi liiga palju maha hööveldanud. Kusjuures käe all pole see põrmugi paha: tundub, et HP on siin tabanud mingit ergonoomika saladust, sest kõik klahvid on mugavalt just seal, kus vaja.

Kui HP Omeni teised mänguriaksessuaarid nagu Mindframe’i kõrvaklapid, Sequenceri klaviatuur ja Mousepad 200 hiirematt demonstreerivad Omeni kaubamärgi logo üpris tagasihoidlikult, siis hiirel särab see suure ja punasena. Mõjumata sealjuures vähimalgi moel maitsetuna, pigem vastupidi – stiilse ja atraktiivsena.

 

Allikas: Telia e-pood

Mis mulle aga selle hiire juures kõige rohkem meeldib, oli selle saba ehk ühenduskaabel. Kui need on tavaliselt kaetud kas tekstiili või kummiga, siis HP on kasutanud metallmaterjali, mis ei meenuta mulle ühtegi tuntud kaablikatet.

Pigem meenutab see nii oma värvilt kui ka faktuurilt kitiinkesta, millega on kaetud näiteks sajajalgne.

Erinevalt tekstiilkattest ei kogu selline ümbris tolmu ega muud sodi ning erinevalt odavamaigulisest kummikaablist on seda väga mõnus katsuda.

Klahvide-nuppude külluse poolest Reactor ei hiilga, kuid tema paremal küljel on nupuke, mis valmistas mulle üllatuse. Millise täpselt, sellest kirjutan allpool. Hiire vasemal küljel aga eendub mõnusalt lai pöidlatugi.

 

Tarkvara

 

Nii nagu ooper algab puhvetist, nii peaks arvutimänguri varustus algama tarkvarast. HP on oma Omeni klappidele, hiirele ja klaviatuurile loonud tarkvara, mis kõik tooted kenasti ühe “katuse” alla koondab. Kui ma peaksin seda tarkvara ühe sõnaga iseloomustama, siis kasutaksin sõna “minimalistlik”. Seda nii välimuselt kui ka funktsionaalsuselt. Kui välimuse juures tuleb see kasuks, siis paraku kannatab selle all kohati funktsionaalsus. Vähemalt võrreldes näiteks Logitechi, Razeri ja eriti veel Roccatiga. Peamiselt võib selle abil reguleerida valgustust, kuid hiire ja klaviatuuri puhul saab selle abil hallata ka makrosid. Klaviatuuril on vaid viis makroklahvi, kuid enamiku mängude juures peaks see olema täiesti piisav. Tõenäoliselt ehk isegi piisab tarkvara pakutavast valikust algajale või keskmise tasemega e-sportlasele, kuid isiklikult eelistaksin veidi enamat konfigureeritavust.

Küll aga meeldis mulle väga, et ma ei pidanud HP Omeni tarkvara ise kusagilt otsima ja installima, sest minu Win 10 leidis pärast ühendamist ise raudvara üles ning sikutas alla ja installis vajaliku softi.

 

Kasutamine

 

Oma tagasihoidlikest mõõtmetest hoolimata on Reactoril n-ö kapoti all meeldiv üllatus, mis “avaneb” hiire paremal küljel olevat nuppu liigutades. Nimelt tõstab selle liigutamine üles hiire tagaosa, muutes hiire kasutamise ülimalt mugavaks. Kõrge ja n-ö küüruga hiire asemel on kõrge ja lame hiir, millel peopesa mõnusasti toetuda saab. Ehkki kuju saab tänapäeval muuta juba mitmetel hiirtel, on enamik neist lihtsalt varustatud erinevate korpustega, mis muudab hiire kuju muutmise tülikaks ja sekeldusterohkeks. Reactori kuju seevastu saab muuta sujuvalt, murdosa sekundi jooksul.

HP on lisaks oma Sequencer-klaviatuurile varustanud ka Reactor-hiire oma optilis-mehaaniliste klahvidega, mis peaksid hiirele andma kolm korda kiirema reaktsiooni kui tavalisel mehaanilisel hiirel. Paraku on ka tavalistel mehaanilistel hiirtel, millega ma kokku puutun, momentaanne reaktsioon, mistõttu on mul seda kiirusevahet võimatu kogeda.

Nagu enamikul tänapäevastest mängurihiirtest, saab ka selle hiire DPI-d muuta käigupealt. Muuseas, DPI ulatub sellel hiirel hullumeelse 16 000-ni. Mitte et seda kellelgi kunagi reaalses elus vaja võiks minna, aga hea on teada, et põhimõtteliselt on see võimalik.

Valguse muutmise võimalus tarkvara abil jätab mind suhteliselt külmaks, selle asemel ärritab mind hoopis see, et kahe vasaku küljeklahvi funktsioone selle abil muuta ei saa. No selline asi ei ole mängurihiirte puhul normaalne.

 

Kokkuvõtteks

 

Ehkki HP Omen Reactori hiir jätab esmapilgul täiesti tavalise mulje, on tal siiski varuks mitu meeldivat üllatust, mida konkurentidel vastu panna ei ole. Käigupealt muudetav kuju võimaldab valida olukorda sobiva ja niimoodi hoida kätt väsimise eest. Teise võimalusena näen ma sellel hiirel mitut kasutajat, et tegu oleks näiteks perehiirega, mille kasutamisel saavad pereliikmed valida hiire jaoks endale sobivaima kuju. Metallümbrisega kaabel aga ei kogu mustust nagu tekstiilümbris, jätab ülimalt soliidse mulje ning on mõnus ka käe all katsuda. Ainukeseks miinuseks pean väheste konfiguratsioonivõimalustega tarkvara. Kindlasti on HP-l siin veel ohtralt arenguruumi.

Arvestades mängurihiirte turul valitsevat konkurentsi, on Omen Reactoril kindlasti omadusi, millega teiste seast silma paista ning kui hiire konfigureeritavus pole esmatähtis, siis tasub hiirevaliku tegemisel kindlasti mõelda ka HP Omen Reactori peale. Eriti kui tahaks midagi päris uut ja põnevat proovida.

HP Omen Reactori hiir on suurepärane ka iseseisvalt, kuid komplektis koos HP Omen Sequenceri klaviatuuri, HP Omen Mindframe’i kõrvaklappide ja HPOmen Mousepad 200 hiirepadjaga moodustab ta visuaalselt nauditava ja töötava terviku.

 

 

 

 

ehk Digitaat on digitaalsete lugude pajataja. "Nimi on vastavuses minu vanusega, pikaajaliste kogemustega erisuguse digikraamiga ning sooviga ning oskustega pajatada lugusid" muigab ta. Ta usub, et hea tehnika peab kohanema inimesega, mitte vastupidi ehk intuitiivsus ennekõige – olgu siis tegu kasutajaliidese või disainiga. "Less is more," ütleb ta – efektiivsus ja säästlikkus on elementaarsed nii visuaalselt kui ka teostuslikult, st masin/aparaat võiks teha väiksema ressursiga enamat. Samuti soovitab ta, et töötavat asja parandada ei maksa. Oma argielus ei saa Digitaat üle ega ümber wifist ja 4G andmesidest, nutitelefonist iPhone ega ka digifotograafiast: "Ehk siis hetkel Sony RX100 II," loetleb ta kasulikke ja vajalikke tehnoloogiaid. "Kuigi olevikust ei saa rääkida minevikus, siis minu jaoks algas digimaailma avastamine ilmselt hetkest, kui müüsin maha oma HTC Desire HD ja soetasin omale esimese 5-tollise ekraaniga nutitelefoni Dell Streak 5. See oli moment, kus ma n-ö tavatarbija rollist siirdusin friigi-digimaailma," meenutab ta. "Igasugust tarkust on hea levitada," näeb ta endal olulist rolli. "Digitarkus on aga kaasaegne tarkuse vorm, millest paljud minu eakaaslased kipuvad ilma jääma. Teisi aidata ongi hea."

Kommentaarid