Jätkates Digitarga kasutamist oled teadlik küpsiste kasutamisest.

Privaatsus internetis – mis see on ja kuidas seda mõista?


privaatsus2.jpgDigitarga artiklitest on aastate jooksul nii mõnelgi korral läbi jooksnud sõna „privaatsus“ – termin, mida saadavad usaldamatuse, varjamise, kartuse ja kohati ka kuritegelikkuse toonid. Ometi pole me digitaliseeruva maailma kontekstis privaatsusest lähemalt rääkinud, kui seda on juba ammu teinud Hillar Põldmaa artiklis „Kas isikuandmeid varjata või kasutada?“. Võtan siin ette mitmeosalise artiklisarja, kus selgitan lähemalt, mis privaatsus on, mis on selle rikkumine ja kuidas vältida teabe soovimatut laialikandumist.

Privaatsus tähendab avaldamiseks soovimatuid andmeid
Privaatsuse mõiste tuleneb ladina keelest (privatus) ning ühest eestikeelset vastet on sellele peaaegu võimatu anda, kuna tegemist on pigem tunnetusliku kui faktilise mõistega. Macmillan English Dictionary ja Wikipedia abil võiks sõna „privaatne“ tõlgendada kui „muust eralduv; piiratud; vabadus teha asju ilma, et teised Sind jälgiksid või teaksid, mida Sa teed“.

andmed2.jpgLihtsamaks ei tee privaatsuse mõistmist ka valdkondlik segadus. Näiteks oma koduhoovis võib privaatsuseks nimetada seda, et keegi üle heki ei näe. Internetis aga tähistab privaatsus eeskätt kasutaja andmete puutumatust määral, mil kasutaja seda lubab või keelab. Vahe argieluga tuleneb ka sellest, et kui üle heki piidlejat saad oma silmaga näha, siis internetis rikutud privaatsusest saab enamasti teada tagantjärele.

Internetiprivaatsus on laias laastus õigus, et mitte keegi ei pääse ilma Sinu loata ligi Sinu arvutis või veebis asuvatele failidele, meilidele, internetis külastatud lehtede ajaloole ja muudele andmetele, mis võiksid rikkuda või vähendada Sinu anonüümsust.

Privaatsuse rikkumine on suhteline
Kõige keerulisem osa privaatsusest on selle suhtelisus. Näiteks, kui sisestad CV-Online’i oma isikuandmed ning üldise eluloo, on privaatsusega kõik hästi – Sa oled need andmed teadlikult sisestanud ning nõustunud portaali privaatsustingimustega.

Kui aga samad andmed peaksid äkitselt välja ilmuma mõnel tundmatul veebilehel, on Sinu privaatsust jämedalt rikutud. Kuid kas ikkagi on? Oluline on tähele panna, et erinevate veebiteenuste kasutustingimustes on kirjas, kas ning mille jaoks sinu isikuandmeid kasutatakse.

andmed1.jpgSama CV-Online’i näite teeb oluliselt keerulisemaks kasutajatingimuste punkt, mis ütleb:
„3.10. CV-Online’il on õigus edastada andmebaasi sisestatud isiklikke andmeid ka teistes riikides asuvatele andmebaasidele.“
Seega omab CV-Online õigust võtta Sinu andmeid ning neid teistes andmebaasides kasutada. See omakorda tähendab, et privaatsuse rikkumine algab täpselt sealt, kus kasutaja tunneb, et seda on riivatud.

Mis juhtub, kui kasutaja privaatsust rikutakse?
Veel üks segadust tekitav osa privaatsuse juures on selle rikkumise tagajärjed. Mis siis õigupoolest juhtub, kui keegi levitab või jälgib Sinu isikuandmeid? Lühike vastus on, et esialgu ei juhtu sellest midagi. Ja ei pruugi ka kunagi juhtuda. Leebemas versioonis on probleem andmete lekkimine ise – sellisel juhul on kogu mure lahendatav info eemaldamisega sealt, kus see olema ei peaks.

privaatsus3.jpgKarmimad on lood, kui lekkinud andmeid kasutatakse kuritegelikes skeemides. Näiteks, kui lekivad kasutaja isikuandmed ja krediitkaardinumber, on kurjategijatel võimalik kasutaja krediitkaart n-ö tühjaks teha. Samuti võib palju meelehärmi tekitada kaaperdatud kasutajatunnus mõnes foorumis, suhtlusportaalis vmt.

Seega, kui privaatsuse rikkumisest on saanud tõsine probleem, tuleks abi otsida korrakaitseasutustest. Paraku aga on seadusandlus siin valdkonnas ajast kõvasti maha jäänud, ega oska privaatsuse rikkumisega midagi peale hakata, kuni lekkinud andmetega pole tehtud midagi kriminaalse piiripealset.

Mis on kasutaja privaatsuse rikkumine?
• Andmete avaldamine ilma kasutaja nõusolekuta;
• Privaatsus on seadusandlikult minimaalselt reguleeritud ja kuulub seega peaasjalikult juhtumipõhiste õigusküsimuste ringi;
• Probleemid algavad enamasti siis, kui privaatsust on juba rikutud ning ära kasutatud.

ehk Digikala eeldab, et digitaalsed vidinad peavad tõstma elukvaliteeti ja aitama iga päev midagi paremini ning kiiremini teha. Olgu vidinatest abi kodus, tööl või treeningradadel. 12 aastasena hakkas ta sõprade juures arvutimänge mängima ja selle käigus sai ka nii mõndagi muud arvutitest selgeks õpitud. «Paar aastat hiljem oli esimene enda koduarvuti juba süsteemselt üles ehitatud ja pärast seda on mu digiahnus ainult kasvanud,» selgitab ta. Digividinate ja kõikvõimalike tarkvaradega tegeleb ta igapäevaselt ka praegu. Täna peab ta lahutamatuks elu osaks tarka telefoni, mis kõik vajalikud rakendused ja seadmed – näiteks e-post, tervisejälgijad, digiallkirjastamine ja navigatsiooniseade – üheks juhtmevabaks tervikuks kokku seob ja eraldiseisvaid vidinaid asendab. «Selles suhtes on nutitelefon uskumatu masin, et mul on sahtlites erinevaid seadmeid ja kaableid paari aastaga ikka kordades vähemaks jäänud,» pajatab Digikala õhinaga. «Digitargas jagangi oma parimaid kogemusi,» lisab ta. «Heade lahenduste kõrval on saadaval ka kohutavas koguses kesiseid ja nende kõigi läbitöötamist ei soovita küll kellelegi.»

Kommentaarid