Jätkates Digitarga kasutamist oled teadlik küpsiste kasutamisest.

Kuidas osta füüsiliselt vastupidavat sülearvutit (II osa)?


happy.jpgSeekordses postituse jätkan artikli esimest osa, kus oli juttu vastupidava sülearvuti valimisest. Kui viimati olid teemaks hinged, ekraanid, ehitusmaterjalid ja väljaulatuvad osad, siis seekord käin üle rüperaali jahutuse, portide paigutuse ning disainieripärad. Ka nendes osades on vihjavaid detaile, mis võivad kätte näidata arvuti nõrku kohti.

Mida rohkem õhutusavasid, seda parem
Jahutus on sülearvutite üks olulisemaid tugisüsteeme. See viib arvuti korpusest välja soojuse, mis eraldub, kui masin töötab. Kui arvuti jahutus on kehv, aeglustub süsteemi töö. Lisaks võib liigne soojus kahjustada arvuti töötavate osade tervist, nõrgimaks lüliks on seejuures keskne andmekandja, ehk kõvaketas. Ülemäärane kuumus võib muu hulgas lõpetada ka protsessori või graafikakaardi töö.

jahutusvent.jpgSülearvutit ostes ei saa välisel vaatlusel paraku jahutussüsteemi kohta just palju teada, sest näha on vaid õhutusavad. Siiski võivad ka need nii mõndagi reeta. Näiteks väga väikesed õhutusavad külgedel või tagaküljel võivad anda märku piiratumast õhu läbivoolust.

Sülearvuti peaks olema “jalgadel”?
Lisaks on hea mõte vaadata, kui kõrgel hoiavad rüperaali jalad masinat töötasapinnast, näiteks lauast. Kuna jahutusõhk võetakse korpusesse alt, siis kehtib siin ratsionaalsusreegel – mida suurem on vahe, seda rohkem jahedat õhku jahutussüsteemi pääseb. Üliväikesed või olematud vahed suurendavad tõenäosust, et ventilaatorini ei jõua piisaval määral õhku.

Tavapäratu disain olgu hästi tõestatud
disain.jpgEhkki sülearvuteid on ehitatud ja arendatud alates 1980ndatest aastatest, on nende välimuse arengus toimunud suuremad läbimurded alles viimase kümnendiga. Praeguseks on tehnika jõudnud tasemele, kus toote müümiseks on varasemast olulisem selle väljanägemine. Sestap leiab lettidelt üha keerukama ehitusega portatiivarvuteid. Uute lahenduste probleemiks on aga, et asi, mis võib ostjale välimuse poolest väga meeldida, ei pruugi alati olla tehniliselt kõige vastupidavam.

Peamiselt peituvad modernse sülearvutidisaini eripärad arvuti paksuses, hingede kujus või tavaliste komponentide uuenduslikus paigutuses.

voolunupp.jpgNäiteks hiljuti ostis üks tuttav tudengineiu endale arvuti, mille sisselülitusnupp asus külje peal ekraani hinge otsa sees. See nägi väga efektne välja, kuid ühel päeval sai arvuti hinge pihta veidi suurema kõksu, kui ideaalis ette nähtud. Kui vanemal mudelil võinuks kahjustus piirduda hingega, siis tema sai ühe ropsuga lahti ka võimalusest arvutit sisse lülitada.

Kahtluste korral loe internetist kasutuskogemusi
Parim kaitse disainiprobleemidega arvuti ostmise vastu on teiste kasutajate kogemus. Interneti vahendusel on ka uusimate mudelite puhul võimalik enamasti leida infot, kuidas üks või teine mudel vastu peab või kasutamisel tundub. Abiks on siinkohal Google. Ja kui ise sellist otsingut teha ei saa või ei oska, tasuks pöörduda mõne inimese poole, kes on nõus avitama. See ei võta kaua aega, kuid võib säästa üpris palju raha ning närve.

Pordid olgu robustsed ning võimalikult laiali
voolujuhe.jpgRääkides portidest, pean ma silmas erinevate väliste seadete ühenduslülisid. Näiteks USB-ühendus, võrgukaabli sisestuskoht või vooluadapteri pesa.

Füüsilises mõttes on arvuti jaoks kõige murettekitavam vooluadapteri pesa. Murekohaks on nad seepärast, et voolu ülekanne toimub üle klemmide, mille disainimisel pole enamjaolt mõeldud sellele, et see peaks üle elama ka pidevat kinni-lahti ühendamist, voolujuhtme otsa koperdamisi või muid ootamatuid liikumisi.

Probleemiks on enamasti ühendusklemmide murdumine. Voolujuhtme pesa vahetamine ei lähe tavaliselt ka garantiiremondi alla. Mure vältimiseks tasuks hinnata akulaadija otsa ning pesa, kuhu juhe kinnitub. Mida peenemad ning avatumalt paigutatud on ühes või teises pooles olevad klemmid, seda õrnemaks need üldjuhul osutuvad.

Pordid ei peaks kobaras koos olema
Ülejäänud portide puhul on võimalik vaadata, et nende ümber oleks piisavalt tugev kattematerjal, et need ei ulatuks arvuti korpusest välja ning ei oleks kõik kuhjatud ühte kohta. Portide ohuks on peamiselt see, et need on ühendatud emaplaadi külge ning kui port annab mingit pidi painduda, liigub võnge mingis osas edasi ka emaplaadile, mille jooteradadele väänamine kohe kindlasti head teha ei saa.

ehk Digikala eeldab, et digitaalsed vidinad peavad tõstma elukvaliteeti ja aitama iga päev midagi paremini ning kiiremini teha. Olgu vidinatest abi kodus, tööl või treeningradadel. 12 aastasena hakkas ta sõprade juures arvutimänge mängima ja selle käigus sai ka nii mõndagi muud arvutitest selgeks õpitud. «Paar aastat hiljem oli esimene enda koduarvuti juba süsteemselt üles ehitatud ja pärast seda on mu digiahnus ainult kasvanud,» selgitab ta. Digividinate ja kõikvõimalike tarkvaradega tegeleb ta igapäevaselt ka praegu. Täna peab ta lahutamatuks elu osaks tarka telefoni, mis kõik vajalikud rakendused ja seadmed – näiteks e-post, tervisejälgijad, digiallkirjastamine ja navigatsiooniseade – üheks juhtmevabaks tervikuks kokku seob ja eraldiseisvaid vidinaid asendab. «Selles suhtes on nutitelefon uskumatu masin, et mul on sahtlites erinevaid seadmeid ja kaableid paari aastaga ikka kordades vähemaks jäänud,» pajatab Digikala õhinaga. «Digitargas jagangi oma parimaid kogemusi,» lisab ta. «Heade lahenduste kõrval on saadaval ka kohutavas koguses kesiseid ja nende kõigi läbitöötamist ei soovita küll kellelegi.»

Kommentaarid