Jätkates Digitarga kasutamist oled teadlik küpsiste kasutamisest.

Väljend “diivanikartul” (couch potato) on ingliskeelses keskkonnas üha levinum, kirjeldamaks diivanisportlaste ja teiste telesõltlaste aina vormitumaks muutuvat kehakuju. Nähes hoiatavat eeskuju, võiksime meie olla märksa nupukamad. Või peaksin ütlema nutikamad?

Paratamatu on see, et televisiooniprogrammid tunduvad olevat märksa põnevamad kui meid ümbritsev hall argipäev. Nii naelutab televiisor meid liikumatult ekraani ette üha pikemateks ajaperioodideks, mõtlemata, milliseid tagajärgi see meie jaoks kaasa võib tuua.

Diivanisport on küll mugav, aga ennast ei tohi unustada liigutada. Foto: Unsplash
Diivanisport on küll mugav, aga ka ennast ei tohi unustada liigutada. Foto: Unsplash

Nii näiteks vaatab keskmine Netflixi klient Ameerika Ühendriikidest rohkem selle teenuse poolt pakutavat, kui spordib, suhtleb sõpradega või liigub vabas õhus. Täpsemalt siis kõik eelloetletud kokku. Tulemuseks on kogu maailma naerualuseks saanud vormitu välimus, mida mõistagi toetab odava maisisuhkru ületarbimine.

Meie siin Eestis võime teha paremini

Teeme nii, et terve vaimuga kaasneks ka terve keha. Iganenud on arusaam, et televiisorit tuleb vaadata liikumatult diivanil või tugitoolil lesides. Eriti veel erinevaid suupisteid manustades.

See tähendab, et suupisted võivad olla ajakohased, kuid need eeldavad ka samaväärset energiakulu. Silmalihaste liigutamine paraku eriliselt energiat ei kuluta, mistõttu peaksime võtma appi ülejäänud jäsemed. Ka käe lakkamatu liikumine suu vahet, see tähendab snäkkide manustamine ei kuluta piisavalt kaloreid – niisiis tuleb leida vahend energiakulu maksimeerimiseks. Selle vahendi nimi on trenažöör.

Trenažöör on ilmselt paljudes peredes hüljatud lemmiklooma staatuses

Parimate kavatsustega õhinapõhiselt majapidamisse soetatud spordivahend kipub tihti peale esimese hurraa möödumist tolmuga kattuma või siis paneb pettunud omanik lehte müügikuulutuse, et tüütust kolakast lõpuks ometi lahti saada.

Miks pettunud? Sellepärast, et trenažööril energiapõletamine on põhimõtteliselt üks tuim ja tüütu tegevus. Kaua sa ikka kivistunud pilgul enda ette põrnitsedes ühe koha peal jooksed või pedaale väntad.

Isegi klappide pähepanek ei pruugi anda pikemaajalist lahendust. Aga meie siin Eestis võime ju teha paremini! Ühendades televiisorivaatamise trenniga, saame täielikult win-win-situatsiooni, kus lisaks lihastele saab lõppude lõpuks tööd ka aju. Ning kalorid kaovad massiliselt kaduvikku nagu zombid „Elavates surnutes“.

Paraku ei sobi iga trenažöör elutuppa televiisori ette. Tihtipeale ei mahugi. Televiisori tassimine trenažööri lähedusse võib aga samuti üpris kiiresti tüütavaks muutuda. Mõistagi võib ju alati investeerida lisateleviisorisse, kuid selline lahendus võib olla nii kulukas kui ka tehniliselt keeruline.

Väljapääsu pakuvad taas nutiseadmed

Olgu siis tahvel või nuhvel, põhiline, et trenažöör jääks koduse wifi-võrgu ulatusse ja probleem ongi lahendatud. Nii toob näiteks Telia MINU.TV rakendus Androidi või iOS-opsüsteemi kasutavasse nutiseadmesse kõik peamised telekanalid.

Peale oma lemmikseriaali paduvaatamist võid aga trenažöörilt maha astuda Etioopia maratonijooksja figuuriga.

Nagu igas sportlikumas situatsioonis, nii tuleb ka siin hoolikalt oma seadme turvalisust silmas pidada, et see oleks võimalikult kindlalt fikseeritud ning trennija aktiivsemad liigutused seadet orbiidile ei saadaks.

Väga populaarsete velotrenažööridega on kõige lihtsam. Kaubanduses on saadaval hulgaliselt erinevaid nutiseadmetele mõeldud rattahoidikuid, mis on ka hinnalt igati taskukohased. Teiste trenažööritüüpide juures sõltub palju nende konstruktsioonist, kuid olen kindel, et erinevate ratastele või autodele mõeldud seadmehoidikute seast võib leida ka nende jaoks sobivad variandid.

Mõistagi ei ole televiisori ees treenimiseks 100%-liselt vajalik trenažööri olemasolu. Piisava tahtejõu olemasolul võib ju televiisorit vaadates teha lihtsalt kükke või kätekõverdusi või siis hantlitega vehkida. Hakatuseks kasvõi reklaamipauside ajal.

ehk Digitaat on digitaalsete lugude pajataja. "Nimi on vastavuses minu vanusega, pikaajaliste kogemustega erisuguse digikraamiga ning sooviga ning oskustega pajatada lugusid" muigab ta. Ta usub, et hea tehnika peab kohanema inimesega, mitte vastupidi ehk intuitiivsus ennekõige – olgu siis tegu kasutajaliidese või disainiga. "Less is more," ütleb ta – efektiivsus ja säästlikkus on elementaarsed nii visuaalselt kui ka teostuslikult, st masin/aparaat võiks teha väiksema ressursiga enamat. Samuti soovitab ta, et töötavat asja parandada ei maksa. Oma argielus ei saa Digitaat üle ega ümber wifist ja 4G andmesidest, nutitelefonist iPhone ega ka digifotograafiast: "Ehk siis hetkel Sony RX100 II," loetleb ta kasulikke ja vajalikke tehnoloogiaid. "Kuigi olevikust ei saa rääkida minevikus, siis minu jaoks algas digimaailma avastamine ilmselt hetkest, kui müüsin maha oma HTC Desire HD ja soetasin omale esimese 5-tollise ekraaniga nutitelefoni Dell Streak 5. See oli moment, kus ma n-ö tavatarbija rollist siirdusin friigi-digimaailma," meenutab ta. "Igasugust tarkust on hea levitada," näeb ta endal olulist rolli. "Digitarkus on aga kaasaegne tarkuse vorm, millest paljud minu eakaaslased kipuvad ilma jääma. Teisi aidata ongi hea."

Kommentaarid