Jätkates Digitarga kasutamist oled teadlik küpsiste kasutamisest.

Sissejuhatuseks tahan öelda, et mulle Huawei telefonid meeldivad. Isegi väga. Igatahes märgatavalt enam kui turuliidri Samsungi omad. Hiinlased on ületanud korealasi nii disainilt kui ka koostekvaliteedilt, on minu tagasihoidlik arvamus. Ning kui ma Huawei tootesortimendi ülaosa vaatan, siis tundub mulle, et ma mõistan, milles peitub Huawei telefonide edu saladus. Minu silma jaoks kopeerivad nad lihtsalt piisavalt hästi iPhone’i disaini. Ehk siis võiks Huawei tippmudelid olla nendele, kellele meeldib Apple’i esteetika ja kvaliteet, kuid mitte iOS-i suletud ökosüsteem. Huawei – iPhone Androidi-fännile, nii võiks kõlada Huawei müügisõnum.

 

Iseasi on aga, milline võiks olla Huawei P20 hüüdlause. Alates nende turuletulekust olen alati eelistanud telefonide pluss-mudeleid tänu nende suurematele ekraanidele ja tehnilisele võimekusele. Kui varasematel aastatel võis tavalise ja pluss-versioonis telefoni põhiliseks erinevuseks olla pluss-mudelite suurus, siis on telefonitootjad teinud siin ära suure töö ja ka suurema ekraaniga telefonid on oma mõõdult tunduvalt kahanenud ja juba üpris hõlpsalt ka ühe käega hallatavad.

 

Välimus

 

Kas ma juba mainisin, et Huawei püüab oma toodetega kopeerida Apple iPhone’i? P20 on selles suhtes suurepärane näide. Esialgu on mul isegi raske öelda, mille poolest see iPhone X-st oma välimuselt erineb. Metallist servad, klaasist tagakülg, ümarad servad, kõlarite asetus, kaamerate paigutus tagaküljel, kõrvaklapiaugu puudumine ning mõistagi iPhone X-lt tuttav tume jõnks (notch) ekraani ülaservas – põhimõtteliselt nagu kaks tilka vett, kui pisikesed erinevused välja arvata. Isegi suuruse järgi ei suutnud ma neid taskust võttes eristada. Kõige põhimõttelisemaks erinevuseks on ilmselt P20 ekraani allservas asuv sõrmejäljesensor.

Siiski võis minu kätte sattunud P20 uhkustada ühe silmatorkava erinevusega. Kui iPhone X tagakülgede värvivalik on suhteliselt konservatiivne, siis P20 edvistas eksootilist kesköösinist värvi tagaküljega, mis muutus valgusest või vaatenurgast sõltuvalt sinisest roheliseks ja vastupidi. Ühesõnaga, tõeline vaatamisväärsus. Hoolimata oma muidu konservatiivsest meelelaadist soovitan telefoni valikul soojalt just seda tooni.

Ometi pean suure kurbuse ja raske südamega teatama ka ühest ülimalt olulisest asjast, mis kindlasti välimuse alla kuulub. Kandsin Huawei P20-t paar nädalat ühes taskus koos oma iPhone X-e ja AirPodide topsiga ja lõpptulemus mind ei rõõmustanud. Mingil põhjusel läks P20 ekraan mitmest kohast vägagi kriimuliseks. Sedavõrd kriimuliseks, et seda ei tohiks aktsepteerida. Mitte ükski teine telefon (ja neid on olnud palju) pole minu taskus veel niimoodi käitunud. Ehk oli põhjus selles, et tegu oli demomudeliga või lihtsalt mingi kõrvalekaldega normaalsusest, aga vaatepilt oli nutune. Seega soovitan igaks juhuks kõigile, kes endale P20 soetavad, et nad ESIMESE ASJANA paneksid ekraanile kaitsekile või veel parem klaasi. Telefoni tagakülg igatahes selliseid silmatorkavaid kahjustusi ei kandnud, aga ilmselt oleks targem ka klaasist tagakülg mõne kenama ümbrisega ära kaitsta.

 

Kasutamine

 

Huawei P20 istub kätte mugavalt nagu kinnas. Suurus sobib hästi ka ühe käega kasutamiseks. Tegu on meeldivalt tihke tükiga tänu esmaklassilisele koostekvaliteedile. Hoolimata sellest, et IPS-ekraan pole tippklassi kuuluv OLED, on pilt ere ja terav nii nagu peab. Kõik toimib sujuvalt ja kiiresti, mängud ei läägi, telefon reageerib näpuliigutustele momentselt. Põhimõtteliselt polegi siin millestki rääkida. Kõlarite heli on hea, aga sellest hoolimata kasutaks ma neid põhiliselt telefonihelina edastamiseks, sest kvaliteetse muusika kuulamiseks on siiski teised vahendid kui telefonikõlar.

Ekraani all olevat sõrmejäljesensorit saab kasutada ka rakenduste vahel liikumiseks ja nende haldamiseks, kuid mulle isiklikult on selline lahendus veidi ebamugav, sest sunnib kasutama mõlemat kätt. Kasutades aga sõrmejäljesensorit sama käe näppudega, millega telefoni hoiad, muutub telefoni asend käes ebakindlaks. Muidu aga võib sõrmejäljelugejat ainult kiita. Sissejuhatuseks loeb ta kasutaja sõrmejäljed sisse kiiremini kui ükski teine telefon ning kasutamisel on sensori reaktsioon meeldivalt reibas.

Telefoni aku on tubli keskmine. Mitte väga tiheda kasutamise juures jätkub ühest laadimisest paariks päevaks kindlasti, aga harjumuslikult panin ma ka Huawei igal õhtul kenasti koos iPhone’iga laadima.

 

Kaamera

 

Teatavasti on Huawei P20 Pro kaamera skooride järgi praegu kõige kõvem telefonikaamera ning tasahilju lootsin, et ka tavalisele P20-le on sellest hiilgusest midagi külge jäänud. Eriti kui arvestada, et nende telefonide kaamerad on sündinud koostöös Leicaga. Lisaks pani minu edeva mehesüdame põksuma 24 MP resolutsiooniga endlikaamera telefoni esiküljel. Reaalsus muidugi kuigi roosiline ei olnud. Vähemalt minu iPhone’i vastu pildikvaliteet ei saanud. Kohati oli pildikvaliteet täiesti arusaamatutel põhjustel isegi allapoole oodatut. Eriti käis see imelise endlikaamera kohta. Olgu siin märgitud, et kasutan alati telefonikaamera tehasesätteid nagu tõenäoliselt enamik telefoniomanikke. Samas pakub kaamera tarkvara enam kui küllaldaselt mänguruumi ka professionaalsemale kasutajale. Lisaks tuleb tarkvara mitmete põnevate ja mugavate eelsätetega (filtrid, HDR jms), mis peaks pakkuma avastamisrõõmu pikaks ajaks.

Kaamera sätetest ilmselt kõige populaarsemaks kujuneb portree-režiim, mis on meile tuttav juba iPhone’i varasemate mudelite juurest. Siin saab kasutaja mõnuga mängida erineva valgusega ning kaks objektiivi kindlustavad portreele moekalt uduse tausta.

Erilist tähelepanu on Huawei P20 juures pööratud öövõtetele, mis on iseenesest tore, arvestades seda, et objektiivid pole just kõige valgusjõulisemad (f/1,8 ja f/1,6). Ehkki fookustamine võtab aega keskmisest kauem, on tulemus igati viisakas.

Miskipärast on Huawei loobunud P20 juures tipptelefonide kaameratele kohustuslikust optilisest pildistabilisaatorist (OIS) ning asendanud selle oma eksklusiivse tehisintelligentsiga (AI). Peab mainima, et tulemus pole põrmugi paha, võiks isegi öelda, et üllatavalt hea.

 

Kellele?

 

Põhiliseks miinuseks Huawei P20 jaoks on Huawei P20 Pro olemasolu. Keegi võiks ju öelda, et P20 Pro maksab umbes 200 eurot rohkem, kuid tegelikult kuuluvad mõlemad telefonid üpris samasse kõrgemasse hinnaklassi ning kokkuvõttes eristab neid vaid umbes 200 eurot. Kuigi oma hinnavahega teeb Huawei isegi Apple’ile ära (tavalise ja pluss-versioon iPhone’i hinnavahe on 100 eurot), siis vähemalt minusuguse tehnohullu jaoks on see väike raha, kui ma rohkem makstes saaksin oma klassi parima ja unikaalse kaamera ning riburada veel teisigi lisasid. Seega pani mind tõsiselt kukalt kratsima küsimus, kellele P20 suunatud on. Kuus ja poolsada eurot telefoni eest välja käia pole väike raha. Eriti kui selle eest saad vaid n-ö hõbemedali ja ligi poole väiksema summa eest saaksid omakorda pronksi (Huawei P20 Lite). Paar versiooni P20 potentsiaalsest ostjast mul siiski pähe tuli. Selleks salapäraseks ostjaks võiks olla mees/ülemus, kes ostab endale näiteks selle mudeli Pro-versiooni ning oma elukaaslasele/alluvatele siis P20, et teatav subordinatsioon säiliks ka molekulaarsel tasandil. Loomulikult võib ostjaks olla ka mees/ülemus, kes ostab P20 endale ja P20 Lite-versiooni siis vastavalt kas pereliikmetele või kollektiivile töötelefonideks. Ning mõistagi võib ostjaks olla ka arukas naisterahvas, kes tahab endale korralikku telefoni, kuid ei näe põhjust soetada seda kõige-kõigemat varianti. Vabandan siinkohal oma šovinismi pärast, kuid ma ei suuda omistada sellist mõtteviisi keskmisele meesterahvale.

 

Kokkuvõtteks

 

Huawei P20 on igati mõnus ja moekas kõnetoru, millega võiks vabalt luurele minna. See tähendab, et hätta see oma omanikku ei jäta. Tipptasemel raudvara ei jää jänni ühegi ülesandega, aku veab ühe laadimisega välja ka paar päeva ning kaamera võib pakkuda meeldivaid üllatusi. Minu jaoks isiklikult tekitab küsimuse vaid hind. Selles hinnaskaalas oleksin nõus maksma pigem paarsada eurot enam ning soetama endale tõepoolest unikaalse kaamerakomplektiga P20 Pro mudeli. Küllap on aga piisavalt palju neid, kelle jaoks P20 Pro ligi kaheksa ja poolsada eurot maksev hind ületab valuläve ning kes lepivad kas olude sunnil või kainelt kaalutledes selle n-ö väiksema venna Huawei P20-ga. Pettuma nad igatahes ei pea.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

ehk Digitaat on digitaalsete lugude pajataja. "Nimi on vastavuses minu vanusega, pikaajaliste kogemustega erisuguse digikraamiga ning sooviga ning oskustega pajatada lugusid" muigab ta. Ta usub, et hea tehnika peab kohanema inimesega, mitte vastupidi ehk intuitiivsus ennekõige – olgu siis tegu kasutajaliidese või disainiga. "Less is more," ütleb ta – efektiivsus ja säästlikkus on elementaarsed nii visuaalselt kui ka teostuslikult, st masin/aparaat võiks teha väiksema ressursiga enamat. Samuti soovitab ta, et töötavat asja parandada ei maksa. Oma argielus ei saa Digitaat üle ega ümber wifist ja 4G andmesidest, nutitelefonist iPhone ega ka digifotograafiast: "Ehk siis hetkel Sony RX100 II," loetleb ta kasulikke ja vajalikke tehnoloogiaid. "Kuigi olevikust ei saa rääkida minevikus, siis minu jaoks algas digimaailma avastamine ilmselt hetkest, kui müüsin maha oma HTC Desire HD ja soetasin omale esimese 5-tollise ekraaniga nutitelefoni Dell Streak 5. See oli moment, kus ma n-ö tavatarbija rollist siirdusin friigi-digimaailma," meenutab ta. "Igasugust tarkust on hea levitada," näeb ta endal olulist rolli. "Digitarkus on aga kaasaegne tarkuse vorm, millest paljud minu eakaaslased kipuvad ilma jääma. Teisi aidata ongi hea."

Kommentaarid