Kas üks on parem kui kaks, ehk katsetused ülilaia monitoriga?

#monitor #ultawide
5 min lugemine

Üldiselt kipub nii olema, et arvutiga tehtava töö produktiivsus tõuseb, kui ühe monitori asemel kasutata mitut. Kes on proovinud teavad, et eriti suur vahe ilmneb olukorras, kus tavapärasele sülearvuti ekraanile, lisatakse veel teine. Nii saab korraga kasutada suuremat ekraanipinda ja sellest tulenevalt ei pea erinevate akende vahel klõpsima.

 

Sellest järgmine ja elu veelgi mugavamaks muutev samm on aga kahe suure monitori kõrvuti asetamine. Sülearvuti kaas suletakse sellisel juhul tavaliselt sootuks. Selle tulemusena on kasutaja ees juba päris suur ekraanipind ja erinevate kuvade vaatamiseks ei pea isegi pead pöörama. Seetõttu on selline lahendus paljudes kontorites eelistatud ja päris laialdaselt kasutusel.

Viimastel aastatel aga on üha rohkem levima hakanud nii-nimetatud ultrawide ehk eriti laia formaadi ja suure diagonaaliga ekraanid. Idee poolest asendab üks selline monitor kahte kõrvuti olevat ja mugavuse poolest peaks seega olema veel sammuke edasi. Seda, kas see aga reaalsuses ka paika peab, püüamegi nüüd selgeks saada.

 

Miks ultrawide?

 

Nagu öeldud, on üsna levinud mitme monitori kõrvuti kasutamine. Nii saab ekraanidel samaaegselt mitut asja lahti hoida ja seega infot kiiremini haarata.

Üheks miinuseks on siin aga kuvareid ümbritsevad servad, mis tervikut lõhuvad. Seda probleemi saab küll vähendada, kui soetada võimalikud õhukeste äärtega mudelid. Nii, et kõrvuti asetsedes häirivad need kasutajat võimalikult vähe. Kuid päris lahti neist siiski ei saa.

Teiseks tuleb kaks kõrvuti asetsevat monitori kuidagi ka tööle saada. Selleks peab arvutil või dokil olema kas kaks videoväljundit või kasutatavad ekraanid jällegi olema sellised, mida saab omavahel ühendada, et pilti  ühest teise “edasi saata” (daisy chain tugi).

Ultrawide ekraani puhul aga segavate äärte probleem puudub, kuna neid ääri lihtsalt pole. Seejuures aga on pildi suuruse poolest olukord enam-vähem võrdne sellega, kus kõrvuti on paigutatud kaks tavalist monitori. Lisaks pole probleemi ühendamisega, kuna tegemist on ühe, mitte kahe kuvariga.

 

 

Selliste kuvarite plussiks võib pidada ka seda, et võrreldes kaks kõrvuti paigutusega, puudub neil keskosas töötegemise vaatest nii-öelda surnud ala. Ehk kõige tähtsama saabki paigutada ekraani keskele ning kahele poole kõrvale siis abistavad ja kõrvalisemad aknad. Füüsiliselt eraldi asetsevate monitoride puhul ei saa aga otse keskele midagi paigutada, sest seal on servad.

 

Seega on siin ülilaiadel monitoridel kaks suurt eelist:

  • paremini kasutatav ekraani pind;
  • lihtsam ühendamine.

 

Füüsiline suurus

 

Kui rääkida füüsilistest mõõtmetest, siis on tõenäoliselt esialgu kogu lauda täitev ultrawide monitor harjumatu ja tundub päris kobakas. Ultrawide ekraanid on sageli veel ka kergelt kaardus, ehk nõgusa disainiga. Kui sarnane trend telerite maailmas on vaikselt kadumas, siis monitoride seas on nõgus disain ennast pigem õigustanud ja sellise ekraaniga tööd teha on hea. Peamine idee seal taga on see, et nõgusana on kogu ekraan silmast ühekaugusel, ehk silm ei pea pidevalt pilti fokuseerima ja seega ei väsi kasutamisel nii kiirelt. Lisaks tundub see loogiline selles võtmes, et ka kõrvuti töölauale pannes, asetatakse kaks ekraani ikka kerge nurga alla. Ehk kokkuvõttes, kui ühte ülilaia monitori võrrelda kahe normaalse kuvariga, on tegelikkuses nii, et see võtab ruumi enam-vähem samas suurusjärgus.

 

Päris elu

 

Kuna päris elu ei ole alati sama, mis teooria, tuleb teooriaid võimalusel ka katsetada. Juhuste kokkulangemisel on mul õnnestunud juba mõnda aega paralleelselt katsetada nii ühte ultrawide kui kahte tavaformaadis monitori. Nimetatud katsetuse põhjal võib öelda, et eeltoodud väited peavad reaalses elus paika ja pigem tekib tahtmine valida üks lai, mitte kaks tavalist ekraani.

Seega võib kokkuvõtteks öelda, et sülearvutile monitori lisamine on hea ja tõstab produktiivsust. Kahe monitori lisamine on juba väga hea ning pakub veelgi rohkem. Kahe tavalise asemel ühe suure ultrawide formaadis kuvari kasutamine on aga veelgi parem ja kokkuvõttes vahest kõige mugavam kasutada.

Ehk võimalusel võiks just seda varianti eelistada.

Miinusena aga on nõgusad ja laiad ekraanid reeglina kallimapoolsed, olgugi et suured ja korralike tehniliste parameetritega.

 

Parameetrid ja liidesed

 

Nii-öelda joonealuse jutuna aga tuleb lisada, et hoolimata sellest, kas soetada otsustatakse üks suur või kaks väiksemat ekraani, tuleb siiski alati üle vaadata ka erinevad tehnilised parameetrid. Näiteks suurus, resolutsioon ja ühendused.

Suuruse poolest on hetkel väga levinud 24 ja ka 27 tolli suurused ekraanid. Seda seepärast, et tavalisel töölaual on see üsna optimaalne mõõt ja neid mahub ka kaks tükki kõrvuti. Võrdlusena pakuvad ultrawide ekraanid aga tavaliselt ekraanidiagonaali vahemikus 36-49 tolli.

Tavalistel monitoridel on väga levinud Full HD resolutsioon, ehk 1920 x 1080. See on sama, mis paljudel teleritel ning enamikel juhtudel sellest ka piisab. Samas aga leidub üha rohkem ka UHD (3840 x 2160) resolutsiooniga mudeleid. Ultrawide puhul on numbrid juba füüsiliselt suurema pinna tõttu kõrgemad. Levinud resolutsioon on siin näiteks 3840 x 1200.

Kindlasti peks jälgima ka liideste ehk monitori ja arvuti omavahelise ühendamise osa. Kuigi põhimõtteliselt saab erinevaid üleminekuid kasutades iga ekraani reeglina arvutiga ikkagi ühendatud, võiks sekelduste vältimiseks selle siiski eelnevalt üle kontrollida. Eriti oluline on see olukorras, kus plaanis on ühendada mitu monitori. Nagu öeldud saab seda kõige mugavamalt teha Daisy-chain tehnoloogiat toetavate mudelite abil.

Veidi paremad kuvarid omavad veel ka nii-öelda sisseehitatud doki võimekust. See tähendab, et läbi üheainsa (USB-C) kaabli jõuab pilt arvutist ekraanile aga monitori külge saab ühendada veel, hiire, klaviatuuri jms. ning selle juhtme kaudu saab arvuti ka oma elektri.