Järele proovitud: Citybee rendiautod

#autorent #kasutajatest
3 min lugemine

Punased mesimummud, mida ühtäkki kogu linn täis sai, püüdsid mu tähelepanu kohe. Ma olen ideaalne klient – autot ei oma, load on ja vahel tahaks sõita.

 

Taksod on muidu mugavad aga vahel seal haiseb ja teinekord on juhid liiga äärmuslikud, kas siis oma sõidustiili, muusika või väljaütlemiste poolest. Lisaks tahaks vahel sõita linnast välja ja siis tagasi tulla. Nii seekord oligi, plaanisime sõbraga minna linnast välja drooni lennutama. Leidsin paarisaja meetri kauguselt enda asukohast, sügaval Mustamäel seismas Fiat 500, mis ongi Citybee põhiauto. Kaardi pealt lähimaid autosid tuvastades näeb, kas tegu on manuaal- või automaatkäigukastiga ja mitu minutit autoni kõnnib. Enda ümbruses märkasin vaid manuaale.

 

 

Kasutama hakkamine siiski nii kiiresti ei käinud, kui näiteks Bolti elektritõukside puhul. Kõigepealt tuleb lisaks rakenduse allalaadimisele teha foto juhiloast, sisestada pangakaardi ja veel mõned andmed ning jääda ootama ettevõtte-poolset kinnitust. Valget aega enam väga palju pole ja seega tundus, et väljasõit võib jääda toimumata. Kuid veerand tunni möödudes tuli märguanne, et konto on aktiveeritud ja võin kohe rentima hakata. Tegin autole 15-minutilise broneeringu ja otsisin selle parklast üles. Olles masina juurde jõudnud sain läbi äpi uksed lahti lukustada. Enne kasutama hakkamist palutakse autole ring peale teha ja veenduda, et poleks kahjustusi näha. Huvitav, kas Citybee kavatseb tõesti hakata võimalikke kahjusid viimase kliendi kraesse ajama? Kui olen veendunud, et mõlke ega kriime kerel pole, avan ukse ja istun sisse.

 

 

Auto tundub uus ja ongi, läbisõit alla tuhande kilomeetri. Leian võtmed keskkonsoolist ning edasi läheb sõit nagu uue autoga ikka – mugavalt. Päikesesirmi tagumisel küljel on kütusekaart, millega vajadusel paak täis tankida. Kuigi see autosõidukogemus pole kuidagi nutitelefoni ja internetiga justkui seotud, siis samas ikkagi on ka. Kes on autot rentinud, siis teab, et selleks tuleb kõigepealt sõita kuhugi, kus autosid hoitakse. Oodata elavas järjekorras, täita blanketid, näidata dokumenti ja alles seejärel saab sõitma hakata. Tavalistes autorendifirmades tuleb ka tankimine oma kuludega teha. Citybee võlu on selle mugavus, mis võlgneb tänu nutitelefonile. Istu sisse ja sõida kuhu vaja, pärast lihtsalt tuleb auto jätta linna märgistatud ala piiresse, mitte kuhugi metsa.

 

Sõites tiksuvad paraleelselt kaks tariifi – aeg ja läbitud kilomeetrid. See tähendab, et kui auto lahti lukustada, seal soojas istuda ja sõbrannaga kohvi juua ning üldse mitte sõita, siis rakendub vaid ajatariif, mis ööpäeva peale pole üle 22 euro. Sõitma hakates lisandub kilomeetritasu.

 

Hardi õppis Balti filmi- ja meediakoolis ning töötab vabakutselise režissöörina, aga tema argipäeva mahub nii kooli täienduseks kui kõrvale ka mitmeid hobisid. Reisimise ning filosofeerimise kõrval katsetab Hardi ka erisuguseid digitehnoloogilisi süsteeme, programme, portaale ja rakendusi, et selgitada välja need, millised aitavad oma elu kvaliteetsemalt korraldada.