Ettevõtlus
3 min lugemine
Tänu ameeriklastele on Huaweile kätte jõudnud kibedad päevad. Kunagised koostööpartnerid ja tarnijad jooksevad laiali nagu prussakad. Paranoik minus arvab, et küllap siis tegi Huawei midagi väga õigesti. Mitte asjatult ei tõusnud ta teiseks telefonitootjaks maailmas, edestades isegi Apple’it. Raske öelda, kas põhjus just selles on, aga minus kui veendunud Apple’i fännis on Huawei telefonid alati respekti tekitanud.
Vaieldamatult eelistan ma neid Samsungi toodangule. Minu käest on varem läbi käinud nii Huawei P10 ja P10 Plus kui ka P20 Pro ja nüüd jõudis minu näppude vahele Huawei P30. Kahjuks mitte küll P30 Pro, nagu ma lootsin, aga kokkuvõttes ma eriti pettunud ei olegi. Aga sellest juba allpool.
Välimus
Olgem ausad, tippklassi telefonid on viimasel ajal kõik suhteliselt üht nägu. Eriti peale seda, kui Samsung loobus oma kumeratest külgedest. Juba Huawei P10 meenutas mulle kahtlaselt iPhone’i ja ega P30 ka väga palju erine. Tõsi, siin pole meil säravat terasraami, korpuse raami üla- ja alaosa on lihvitud kandilisemaks ning kõik füüsilised nupud on viidud telefoni ühele küljele, kuid sellest hoolimata meenutab Huawei P30 tabamatult uuemaid iPhone’e. Ainult kaamera “kulm” esiekraanil on palju väiksem. Lamedaks lihvitud üla- ja alaserv aga meenutavad mulle Apple’i uusi iPade. Mõistagi on telefoni tagakülg klaasist, nagu viimasel ajal trendiks on kujunenud. Tuleb aga tunnistada, et ma ise igatsen tagasi neid aegu, kui telefoni tagused olid valmistatud märksa praktilisemast alumiiniumist. Aga eks elab üle ka selle klaasi, ehkki selle vastupidavuse kohta puuduvad igasugused tõendid. Küll aga on telefoni läikiv tagaklaas varmas endale näpujälgi ja muid plekke koguma. Nii et esteedid peavad ilmselt väikest mikrokiust lapikest käepärast hoidma.
Telefoni suurus on optimaalne, st hoolimata 6,1-tollisest ekraanist saan põhimõtteliselt kõigega ka ühe käe abil hakkama, hoolimata sellest, et mu käed mehe kohta kuigi suured ei ole, vaid pigem sellised töntsid ja pehmed arvutiklaviatuuriklõbistaja näpukesed.
Tarkvara
Igal suuremal telefonitootjal on sisse programmeeritud soov kasutajaid sügavamale oma boksi meelitada ehk siis liita telefonikasutaja võimalikult tihedalt telefoni ökosüsteemiga. Nii nagu mul on kusagil Samsungi serverites kasutaja, nii on nüüd ka Huawei omas kusagil kauges Hiinas minu konto peidus. Tõsi küll, ma poleks ilmselt midagi ka kaotanud, kui mul neid ei oleks, sest nagu öeldud olen ma Androidi-maailmas vaid juhukülaline. Tegelikult mul pole olnudki reaalset vajadust nende kontode järele, neid sundis tegema tavaline edevus: kasutasin neid lihtsalt erinevate kasutajaliidese teemade jaoks, millele muidu ligipääsu poleks olnud.
Huawei nagu Samsung ja LG on Androidile kudunud oma kasutajaliidese, mis vähemalt minu arvates annab Samsungi omale silmad ette märksa malbema värvikasutuse ja minimalistlikuma disaini poolest. Igasugused eelinstallitud rakendused mind eriti ei seganud, samuti pole Huawei nendega nii pealetükkiv nagu tema Korea naaber (loe: Samsung).
Turvalisus
Huawei P30 turvalisus põhineb sõrmejälje- ja näotuvastusel. Sõrmejäljesensor on muidugi peidetud ekraani sisse nagu tänapäeval kombeks. Väga kena ja korrektne lahendus, mis töötab enamasti nii nagu peab. Märjad ja määrdunud sõrmed talle mõistagi ei meeldi ning vahel vigurdas ta veidi lihtsalt niisama. Näotuvastusega olid lood pisut keerulisemad. See jäi üpris tihti jänni, ei meeldinud talle mütsid ja prillid ega hämarus. Olles harjunud oma iPhone X suurepärase näotuvastusega, ei rõõmustanud selline kapriissus mind põrmugi. Küll aga oli näotuvastusel üks eelis, mida iPhone’il ei ole – nimelt ei teinud näotuvastus mitte lihtsalt ekraanilukku lahti, vaid viskas otse telefoni avaekraanile. Ehkki see säästab vaid ühe näpuliigutuse, meeldis see mulle väga. Apple võiks selle integreerida oma järgmisesse iOS-i.
Kaamera
Kaamera on see, mis tänapäeval telefonist telefoni teeb. Kui telefonide jõudluse või mistahes muude näitajate erinevus jääb tavakasutajale reeglina märkamatuks, siis foto kvaliteet on silmaga näha. Reeglina panustavad tootjad oma telefonide uude lipulaeva, milleks on tavaliselt uue mudeli Plus või Pro versioon. Nii ületab ka Huawei P30 Pro oma kaamera poolest märgatavalt oma väiksemat venda P30. Mõistagi olin nukker, et Pro-versioon minu kätte ei jõudnud, kuid kokkuvõttes jäin rahule ka P30-ga. Nagu jääks temaga rahule ilmselt iga kasutaja, kes just professionaalne fotograaf ei ole. Kuigi rahule võivad jääda nemadki telefoni 40 MP resolutsiooniga. Igatahes teenisid sellega tehtud pildid mulle näoraamatus üle tuhande laigi võrra feimi. Minu jaoks on seda päris palju.
Tänu telefoni raudvaralisele võimekusele on kaamerast saanud tõeline meelelahutuskeskus. Lisaks mitmetele pildistamisrežiimidele pakub see näiteks ka liitreaalsust, mis vähemalt minu jaoks tundus veidi naiivne ja maitsetu. Kõige lõbusamaks aga osutus n-ö ostuabi. Suunates kaamera mingile konkreetsele objektile, otsib telefon internetist sellega sarnanevaid esemeid koos hindade ja ostuvõimalustega. Kohati olid sellise otsingu tulemused adekvaatsed, kohati aga sama naljakad nagu Google Translate.
Aku
Kaamerate kõrval on üks põhilisi nutitelefonide arengusuundi akud: kuidas ühe laadimisega võimalikult kaua vastu pidada ja rohkem ära teha. Huawei on siin tubli arengu läbi teinud. Keskmise sotsiaalmeedia ja kaamerakasutusega pidas aku vastu tubli kolm päeva. Kui tuli isu ka veidi mängida, siis pidi leppima kahe päevaga.
Kasutuskogemus
Android on minu jaoks pisut kohmakas ja kandiline juba loomu poolest. Juba aastaid tagasi läksin ma Androidi leerist üle Apple’i poolehoidjate ridadesse puhtalt esteetilistel kaalutlustel. Ehkki Huawei P30 meenutab oma välimuselt vägagi iPhone’i, jookseb tema sees ikkagi Android. Ehkki see on aastatega palju elegantsemaks ja nägusamaks muutunud, käib Apple’i iOS temast ikka paar sammu eespool.
Hoolimata selle 6,1-tollisest ekraanist on siiski tegu veel ühekäetelefoniga ehk enamiku funktsioone saab korda aetud teist kätt appi võtmata. Sealjuures aga tuleks sellele telefonile kindlasti kest ümber panna. Nagu igale klaasist esi- ja tagaküljega moodsale telefonile. Ehkki mingil salapärasel põhjusel pole P30 nii libe kui näiteks iPhone’i või Samsung Galaxy viimased mudelid, pidin pildistamise juures olema üle keskmise ettevaatlik. Aga pildistada on selle telefoniga mõnus. Nii et testperioodil jäi mu iPhone X pildistamise ajaks nukralt taskupõhja. Aga ahvatlus on mõistetav, sest pakub ju Huawei P30 tervelt 40 MP resolutsiooni. Tõsi küll, enamik kaamera vilesid ja kellasid (nt zoom) selle resolutsiooni juures ei tööta. Arvestades aga tänapäevaselt suureekraanilisi 4K televiisoreid, mille ekraanilt pilte vaadata saab, võib 10 või 12 MP resolutsioon selliselt ekraanilt üpris nutune välja näha. Nii et kui tahad oma kama šeerida suurematelt pindadelt kui arvuti- või telefoniekraan, siis tasub vähehaaval ümber kolida 40 MP resolutsiooni peale.
Üks asi, mille kasutamine mind kergelt frustreeris, oli klaviatuur. Ehkki seal olid kenasti kõik täpitähed välja toodud, olid need vähemalt minu sõrmekeste jaoks pisut liiga väikesed ja ebamugavad ning pikema teksti sisestamine oli paras piin.
Telefoni üldine kasutuskogemus oli aga sellest hoolimata igati positiivne. Kõik funktsioonid olid vähemalt esialgu kiired ja sujuvad nagu ühel premium-klassi telefonil olema peavad. Ehkki aeg-ajalt kummitas mind mõte, kuidas võiks olla kasutada P30 Pro versiooni, ma kuigi pikalt sellega oma pead ei vaevanud.
Kokkuvõtteks
Üldiselt olen ma ise alati eelistanud, et mu telefon oleks ikka kõige-kõige. Kõige suurem ekraan, kõige parem kaamera, kõige parem aku jne. Huawei P30 veidi võõrutas mind sellest suhtumisest ning tõestas, et alati ei pea olema telefoniks täielik tipp, vaid suurepärast tulemust pakub ka sellest karvavõrra nadimate näitajatega vidin. Tõsi küll, kui ma oma praeguse telefoni ostsin, siis sel aastal Apple’il pluss-versiooniga telefoni välja ei tulnud ning kui ma peaksin praegu oma telefoni uuendama, siis pole ma kindel, kas ma tavalise telefoniga lepiksin, sest Apple on muutnud kaamerate erinevused tava- ja pluss-mudelil liiga suureks.
Minult saab Huawei P30 igatahes kaasa täiesti soojad soovitused. Kui sa pole just professionaalne fotograaf ega vaja tingimata võimalikult suurt ekraani, siis minu arvates on P30 Androidi-maailmas kindla peale minek. Vähemalt raudvaraliselt. Mis kõik tulevikus juhtuma hakkab ja milliseks kujuneb tulevikus Google’i (loe: Androidi) ning Huawei suhe, seda näitab aeg. Eksootiliste elamuste otsijaid peaks aga äkki erutama Huawei teade, et ta on välja töötanud täiesti oma operatsioonisüsteemi, mis on tavalisest Androidist 20 korda kiirem! Nii pakuvadki Huawei telefonid, sh ka P30 stabiilset ja tegusat tänapäeva ning põnevat ja väljakutserikast tulevikku. Iseküsimus on, kas suudad või julged selle omaks võtta.
