Lihtne armuda
P10 korpus on soliidne ning käe all mõnusalt siidine katsuda. Foto: Youtube

Huawei P10 nutitelefon – armastus esimesest silmapilgust 0



Sissejuhatuseks pean tunnistama, et Huawei P10 ja P10 Plus olid esimesed Huawei telefonid, mis mu arvustajakäppade vahele on jõudnud. See esmakohtumine jättis mulle kustumatu mulje.

Tehnilised andmed

Huawei P10

  • Leica kaamera tehnoloogia
  • Tagumised kaamerad 20 Mpix + 12 Mpix
  • Kahe SIM-kaardi tugi
  • Ekraan 5,1″
  • Protsessor Huawei Kirin 960 Quad-Core 2.4 GHz + Quad-Core 1.8 GHz

Huawei P10 Plus

  • Leica kaamera tehnoloogia
  • Tagumised kaamerad 20 Mpix + 12 Mpix
  • Kahe SIM-kaardi tugi
  • Ekraan 5,5″
  • Protsessor Huawei Kirin 960 Quad-Core 2.4 GHz + Quad-Core 1.8 GHz

Siiani piirdus minu kogemus Android-telefonidega vaid Samsungi tippmudelitega ning kunagiste HTC telefonide paremikuga. Kui Huawei telefonid on ajateljel alati sellist taset näidanud, siis olen ma senini pimeduses kõndinud. Kuigi just äsja olin käest andnud turuliidri Samsungi viimase tippmudeli Galaxy S8, kahvatus viimase sära peale Huawei P10 proovimist täielikult. Sellel võivad muidugi olla täiesti subjektiivsed põhjused. Aga nendest juba allpool. Igatahes püüan välja tuua minu jaoks Huawei P10 ja P10 Plusi juures enam muljet avaldanud omadused ja detailid.

välimus

Kõik pole kuld, mis hiilgab – see  tõdemus iseloomustab kenasti P10 ja P10 Plusi matjasmusti korpuseid, võrreldes Samsungi S8 läikiva kerega. P10 korpus on soliidne ning käe all mõnusalt siidine katsuda. Üllataval (või mitteüllataval) kombel on Huawei mõlema värske tippmudeli korpused visuaalselt hämmastavalt sarnased iPhone’i viimaste mudelite disainiga. Isegi tagaküljes peituv antenn on praktiliselt täpselt samas kohas. Ehk oli see sarnasus üks neist subjektiivsetest põhjustest, miks ma P10 nii kiiresti omaks võtsin?

Huawei P10-l on soliidne siidine korpus

Ehkki P10 ja P10 Plusi suuruse vahe on vaid 0,4 tolli (5,1-tolline ekraan vs 5,5-tolline ekraan), oli minu jaoks mugavam kasutada Plus-versiooni ning seda mitte ainult ekraani suuruse tõttu. Nimelt kippus mu pöidla alaosas olev n-ö põsk pidevalt väiksema telefoni puutetundlikule ekraanile, aktiveerides seal funktsioone, mida ma ise hetkel ei soovinud. Plus-versiooniga ei tekkinud mul sellist probleemi kordagi, tõtt-öelda oli seda peos hoida mugavam kui väiksemat. Seda enam, et mõlemat telefoni oli ühe käega kasutada sama mugav või ebamugav. Õigem oleks vist öelda, et P10-t oli ühe käega kasutada sama ebamugav kui P10 Plusi. Võimalik, aga ilmselt mitte pingutust väärt, parem juba kahe käega.

Mõlema telefoni koostekvaliteet on esmaklassiline ega jää minu silmis mitte millegagi maha Samsung Galaxy-seeria paljukiidetud kvaliteedist. Ümarad servad püsivad peos üpris kindlalt, ometi soovitaks telefoni hinda arvestades varustada need siiski mingi ümbrisega, et olla valmis olukorraks, kus telefon näppude vahelt siiski minema lipsab. Seda enam, et meeldiva nüansina oli Huawei oma tipptorud juba eelnevalt varustanud kvaliteetsete ekraanikaitsetega.

Kaamera

Minu jaoks on kaamera ilmselt tänapäevaste nutitelefonide funktsioonidest peale helistamise kõige olulisem. Võib-olla isegi olulisem kui internet. Seega võite ette kujutada, kuidas Huawei telefonidele külge poogitud kaks (!) Leica kaameraobjektiivi mul suu vett jooksma panid. Nagu vorstiviil näljasel koeral. Pildistamiskogemus oli tänu ühele meeldivale lisafunktsioonile isegi parem kui mu armastatud iPhone’il. Valides ekraanil näpuga välja fokuseerimispunkti, teeb P10 klõpsu kohe, kui fookus paigas (ja see laseriga autofookustamine toimus KIIRESTI!). See säästis meeldivalt tüütust “kaamerapäästikule” vajutamisest ning paralleelselt ka oma õunafoniga pilte tehes frustreeris mind pidevalt see, et pidin peale fookustamist veel eraldi pildistamisnupule vajutama.

Tehtud fotod näevad telefoni ekraanil välja lihtsalt suurepärased. Analoogsed Samsungi telefoniga tehtud piltidega. Aga kui Samsungiga tehtud fotod kaotavad arvutiekraanil enamiku oma särast ning muutuvad kahvatuks ja lamedaks, siis Huawei P10 suudab siin näidata märgatavalt paremat tulemust – pildid on tuntavalt elavamad, sügavamad ja nauditavamad. Nende puhul on suurepäraselt näha, et pildistamise juures on korralik optika esmatähtis: maailma kaameraeliiti kuuluva Leica objektiivid on ühed parimatest, mida ma telefonide juures kohanud olen. Tõsi, iPhone’iga samaväärset tulemust siin paraku ei saavutata. Nagu ma varem korra juba maininud olen, ei peta iPhone’i puhul telefoniekraan niimoodi ära, nagu näiteks Samsungi puhul, see tähendab, et pilt on samaväärne nii telefoni- kui ka arvutiekraanilt vaadates.

Huawei P10-ga tehtud pildid

Huawei P10 Plusiga tehtud pildid

Kaamera tarkvara on piisavalt võimalusterohke nii vilunud kasutajale kui ka algajale. Viimasele mõeldes on Huawei kaameratarkvarale lisanud ka n-ö ilu-režiimi, millest on peamiselt kasu õrnema soo esindajatele endlite klõpsimisel. P10 Plus tundub olevat mõeldud mehisemale sihtgrupile, kus ilurežiim on eemaldatud. Samuti ei saa P10 Plusi juures võimendada värve, mis vihjab selle mudeli suunatusest professionaalsemale kasutajale. Samas aga oli näiteks portree-režiimis tausta udustamisega minu maitse jaoks liiale mindud, mis kokkuvõttes jättis pisut odava mulje. Apple’i portreerežiim seevastu on märksa loomulikum, Samsungi oma aga ebaühtlane ja laialivalguv.

Väikeseks tõrvatilgaks sellel maasikatordil võib pidada olukorda, kus umbes 3–5% juhtudest autofookus arusaamatul põhjusel tööle ei hakanud. Põhjuse kindlaksmääramiseks ja järelduste tegemiseks jäi testiperiood liiga lühikeseks.

Sõrmejäljesensor

Sõrmejäljesensori tööle võin anda vaid maksimumpunktid juba sõrmejälgede sisestamishetkest, mis oli üks kiiremaid ja sujuvamaid, andes silmad ette ka Apple’i toodangule, Samsungist rääkimata. Kusjuures eelmainitutel on see protsess isegi üpris kiire ja valutu. Samuti oli igati nobe ja sujuv sensori reageerimine sõrmeotstele. Ehkki tihti teatas telefon mulle, et sõrmejälge pole sisse loetud, siis ometi avanes telefon enne, kui teade ekraanilt kaduda jõudis. Aga see pole veel kõik, tahaks siin dramaatiliselt ja telepoelikult teatada. Nimelt on Huawei teinud oma sõrmejäljesensorist omamoodi puuteplaadi, millele kodunupu (ja selle naabrite) jaoks omaseid funktsioone anda. Koputus, viibe paremale ja viibe vasakule asendasid suurepäraselt Android-telefonidele omaseid kolme nuppu telefoni ekraani allservas. Tarkvaraliselt võib muidugi ka need nupud ekraaniserva manada, kuid uskuge mind, sõrmejäljesensorit kasutada on peale väikest harjumistsüklit palju mugavam. Veelgi mugavam aga oleks siis, kui see sensor paikneks samas kohas, kus Huawei 9 Mate’il ehk telefoni tagaküljel. Mõistagi oma funktsionaalsust kaotamata. Samsung Galaxy S8 puhul on see sensor igatahes õigel kohal.

Kasutajaliides

Mõlemas Huawei uues P-seeria telefonis jookseb loomulikult Android 7.0, millele Huawei on, sarnaselt teiste tootjatega, lisanud oma personaalse graafilise kasutajaliidese Emotion 5.0. Õnneks on see üpris diskreetne, Huawei ei ürita (esialgu?) erinevalt Samsungist mingit isiklikku tarkvaraimpeeriumit ehitada ning telefonidele teeb selline suhtumine ainult head. Huawei on piirdunud vaid pihutäie põhimõtteliselt vajalike rakendustega, mis kohati küll kopeerivad Google’i enda rakendusi, nii et kasutajal on võimalus valida enda eelistustele vastav.

Meeldivalt toon toonis kasutajaliidese teemad pakuvad mu silmadele rohkem rahuldust kui Samsungi ergas värvidemäng. Aga eks see ole suuresti maitseasi ja igaühe enda otsustada.

Kunagi olid minu jaoks olulise tähtsusega ka telefoniga kaasaskäivad helinad. Tänapäeval pole Android-telefoniga muidugi probleeme, kui helinaks võib panna suvalise lemmik-MP3-e. Huawei aga on mõelnud ka laisematele ning pakkinud kõnetorudega kaasa kimbukese oma helinaid, mille seast leidsin isegi mitu piisavalt soliidset ka keskea ülemisse otsa jõudnud meesterahvale, see tähendab helinaid, mille peale ma seltskonnas punastama ei peaks.

Kasutamine ja kokkuvõte

Pean tunnistama, et Huawei P10 ja P10 Plus olid esimesed Android-telefonid, millest mul testiperioodi lõpus kahju lahkuda oli. Kusjuures mitmeid olulisi lisavõimalusi, nagu näiteks kahe SIM-kaardi toetus, ma isegi ei kasutanud. Küllap oleks see suurepärane võimalus näiteks reisil olles, kuid suvepuhkus on mul alles mägede taga. Kiire laserfookus muutis pildistamise erakordselt nauditavaks ning kasutajaliides pakkus puhkust silmadele. Aku peaks minu kasutusintensiivsuse juures vastu ilmselt kaks päeva, kui mitte terake kauem. Siiski päris proovile ma seda ei pannud, vaid torkasin igal õhtul telefonile taha ankruketi-jämeduse USB-C laadimiskaabli. Okei, ankrukett on ehk poeetiline liialdus, kuid kaabel oli vaieldamatult jämedaim, mida ma eales telefonide juures olen näinud. Oma kiiruselt ja sujuvuselt ei jäänud Huawei Kirin-protsessor tunnetuslikult alla Samsungi Snapdragonile, samuti polnud vähimatki probleemi operatiivmäluga. Tore on ka see, et mõlemad P10 telefonid on saadaval 64 GB sisemäluga. Loodetavasti on see mälumaht peatselt muutumas uueks standardiks ammugi ajast ja arust 16 GB asemel.

Kui ma nüüd unustan ära oma vana armastuse HTC vastu, siis vaieldamatult oli tegu minu jaoks parimate Android-telefonidega, mis jätsid senise liidri Samsungi üpris kaugele seljataha. Kindlasti on väga head telefonid ka LG G6, Google Pixel ja Pixel XL, OnePlus 3 ja 3T või siis Xiaomi Mi Mix, kuid paraku on nende kättesaadavus Eesti pisikesel turul keerukas.

Rõhutan veel kord, et tegu on minu subjektiivse arvamusega ning kindlasti on Samsungil omadusi, millest Huawei P10 power-kaksikud ilma on jäetud. Soovitan kõigile, kes siirduvad endale parimat Android-telefoni ostma, enne Samsungi kasuks otsustamist teha lähemalt tutvust Huawei P10 ja P10 Plusiga. Olen kindel, et te ei pea pettuma.

 


Autorist

Erki Oras

Erki Oras

ehk Digitaat on digitaalsete lugude pajataja. "Nimi on vastavuses minu vanusega, pikaajaliste kogemustega erisuguse digikraamiga ning sooviga ning oskustega pajatada lugusidm" muigav ta. Ta usub, et hea tehnika peab kohanema inimesega, mitte vastupidi ehk intuitiivsus ennekõige – olgu siis tegu kasutajaliidese või disainiga. "Less is more," ütleb ta – efektiivsus ja säästlikkuse on elementaarsed nii visuaalselt kui ka teostuslikult, st masin/aparaat võiks teha väiksema ressursiga enamat. Samuti soovitab ta, et töötavat asja parandada ei maksa. Oma argielus ei saa Digitaat üle ega ümber wifist ja 4G andmesidest, nutitelefonist iPhone ega ka digifotograafiast: "Ehk siis hetkel Sony RX100 II," loetleb ta kasulikke ja vajalikke tehnoloogiaid. "Kuigi olevikust ei saa rääkida minevikus, siis minu jaoks algas digimaailma avastamine ilmselt hetkest, kui müüsin maha oma HTC Desire HD ja soetasin omale esimese 5-tollise ekraaniga nutitelefoni Dell Streak 5. See oli moment, kus ma n-ö tavatarbija rollist siirdusin friigi-digimaailma," meenutab ta. "Igasugust tarkust on hea levitada," näeb ta endal olulist rolli. "Digitarkus on aga kaasaegne tarkuse vorm, millest paljud minu eakaaslased kipuvad ilma jääma. Teisi aidata ongi hea."

Autori teised artiklid

Kommentaarid