TV ja meelelahutus
2 min lugemine
Ärge laske end filmi nimest petta, kuna lugu räägib just sellest, mis juhtub siis, kui helid ja hääled peaks muusiku elust kaduma.
Seekordse loo peategelane on Ruben (osas Riz Ahmed), kelle ametiks on teha muusikat kahe pulga, ringikujuliste löökpillide ja metallist taldrikutega.
Bändis nimega Blackgammon on teda saatmas kaasa ja bändikaaslane Lou (osas Olivia Cooke) ning see kahene duo jagab maailmale oma kunstilist poolt läbi raju metal-muusika, mis paneb vaataja oma adrenaliini täis küttega tõsiselt proovile.
Saatusel on aga Rubenile varuks veidi teistsugused plaanid ning kui mees ühel õhtul laval taas musitseerib, saab alguse midagi uut ja eriskummalist. Juba järgmisel hommikul kuuleb mees ainult episoodiliselt ning sellest ehmununa seab kiirelt sammud arsti vastuvõtule. Uudised pole trummari jaoks head – tema kuulmine halveneb kiirelt ning Rubeni jaoks võrdub see avastus terve karjääri ja muidugi ka elu lõpuga.
Kuna mees on äsja paranemas ka heroiini sõltuvusest, saadab tüdruksõber Lou ta kurtidele mõeldud rehabilitatsioonikeskusesse. Trummarit ootab ees avatud kogukond, kus aktsepteeritakse kõiki just sellisena nagu nad on. Algab püüdlus saada tagasi elu, mis alles eile oli terve kuulmisega. Kuidas õppida elama ilma ühe oma peamise meeleelundita ja teha seda ka meelerahus? Õnneks on meie kehad targemad kui me ise seda arvame ning suudavad edasi funktsioneerida ka siis kui mõni meel peaks lakkama töötamast. Iseasi, kui kiire on taastumine ja uue normaalsusega elama õppimine.
Nii võtabki Ruben meid kaasa teekonnale, kus sisemise rahu leidmiseks peab tegema vägagi isiklikke ohverdusi. Kuna tegu on nõudliku missiooniga, mis võib mehele üle jõua käia, aitab sellele kaasa üks huvitav telefonikõne.
Režissöör Darius Marder toob selle loo vaatajate ette oskuslikult, kasutades seejuures sihipäraselt subtiitreid, et nii kuuljad kui ka vaegkuuljad saaksid kõik koos antud teekonda kogeda. See pea kahe tunnine film on pärjatud ka kahe Oscariga, mis anti parima heli ja montaaži eest.
Seega pole midagi paremat, kui võtta ette see muusikaline draama, mis räägib meile loo usu kadumisest, selle taastumisest ning edasi elamise kunstist.
