Seekordne pingeline draama viib meid 1980. aastate algusesse. Stsenarist ja lavastaja Sean Durkin on otsustanud peale kümmet aastat vaikust rääkida meile loo pealtnäha perfektsest perekonnast.

 

Olulisi rolle täidavad selles leibkonnas ambitsioonikas ettevõtjast perepea ning allasurutud unistustega perenaine. Peres on kasvamas ka üks mässuline preili ja sõnakuulelik noorem poeg. Neljakesi koos räägivadki nad meile loo, mis toimub suletud uste taga.

Endine börsimaakler Rory O’Hara (osas Jude Law) saab võimaluse alustada teisel pool suurt lompi uut elu. Juhuse tahtel satub ta suhtlema vana tööandjaga investeerimispangast ning tunnetades peagi saabuvat edu, on ta nõus uuele lepingule allkirja andma. Küll  pole selle valikuga rahul pereema Allison O’Hara (osas Carrie Coon), kelle vastumeelsus on tingitud minevikus kogetust.

Olenemata sellest kolib pere Rory kodumaale. Neid ootab ees uhke sajandite vanune Inglismaa häärber, kus on ruumi hektarite jagu: nii hobusetalli ehitamiseks kui ka uhkete bankettide võõrustamiseks. Just nii, elada üle oma ootuste, mida rahakott tegelikult välja ei kanna. Olenemata sellest saab uus elu alguse justkui muinasjutus.

Jah, ka rikkad nutavad ning just seda näeme erinevate kaadrite vaates läbi pooleteist tunnise teekonna teleri ees. Siinkohal ei hoia Durkin ennast tagasi ja laseb meil avastada koos peategelastega, mis tunne on lasta lahti pingetest ning pikalt sisse kogunud emotsioonidest.

Jätkates samal taktil – filmi keskmes on šarmantne perepea, kuid tegelikult mängib pearolli hoopis Allison. Tema kirjeldamiseks on vaja mõelda natukene kastist välja. Tegu on naisega, kes on seestpoolt üks tugev orkaan, aga elu on ta surunud kitsasse vaasi.

Nagu teada, siis ei jäta ükski loodusjõud oma tegelikku jõudu võimalusel näitamata ning samamoodi pääseb valla ka selle naise sisemus. Selleks on vaja kõigest paari kokteili ja pidu Londoni diskoteegis, kus keegi teda ei tunne. Ameeriklannast abikaasa teeb uskumatu etteaste mitmel rindel. Samuti testitakse teda oma mehe sisemise emapaatiavõimetuse, nahaalse saavutamise tahte ja pideva ebakindlusega elu ja valikute suunal.

Huvitav hetk filmist on Rory külastus vana pereliikme juurde. Sama imestunud on ust avav töölisklassist ema, kes oma poega ära ei tunne, kuna viimane suhtlus temaga oli aastaid tagasi. Muidugi teab ta omakasupüüdliku poja elu sihte ja on raske mõista, miks too nüüd tema ukselävele ilmunud on.

Lisaks pakub kõneainet stseen, kus taksos sõidavad koos kaks erineva kasvatuse ja elule vaatega meest. Tihti ristuvad meie elus teed inimestega, kes vaatavad klaasi, kas pooltühja või -täis pilguga. Mõlemad mehed avardavad üksteise mõttemaailma ja õhtu lõpuks peab üks neist hakkama jala kodu poole sammuma.

Samuti paneb filmis Rory paika tema ülemus ja nii saab ka mehe ego taaskord riivata. Selle tagajärjel elab ta seda välja muidugi koduseinte vahel.

Teos hoidub igasugusest poliitilisest vaatest peategelaste ja nende valikute suunal. Pigem võtab see sisu kaasa teele, kus iga ära vaadatud minutiga kasvab sisemine segadus, eksimise tunne ja ärevus.

“Pesa / The Nest” on tellitav Telia TV Sisuleidjas.

Digitark koondab tehnoloogiateadlikke ja -huvilisi toimetajaid, kes otsivad üles põnevaimad ja kasulikumad tehnoloogiakillud Eestist ja laiast maailmast, et sinu elu oleks lihtsam, mugavam, toredam ja turvalisem.