Miskipärast huvitab paljusid lugejaid kas elektriautoga ikka saab sõita Tartusse ja sealt tagasi. Mis seal salata – olen ka mina seda mitmel korral katsetanud ja proovinud. Ning võin kindla peale öelda, et iga elektriautoga on võimalik sõita Tartusse ja sealt ka tagasi.

 

Ja nii Tartus kui ka Tallinn – Tartu maanteel on olemas laadimisjaamad, mis suutelised napi kohvipausi ja seljasirutuse ajaga piisavalt elektrienergiat auto akusse talletama.

Seetõttu sai Kia e-Niro nina hoopis pööratud Hiiumaa poole. Eesmärgiks testida Kia elektrilise krossoveri sõiduomadusi ja uurida, kas ka saarel saab hakkama autoga, mis saab edasiliikumiseks energiat vaid vooluvõrgust.

 

Väljast ja seest

 

Kia on lahendanud oma elektriauto ehitamise hästi ratsionaalselt. Selleks ei ole mõeldud välja mingit ekstravagantset kerekuju ega täiesti uut mudelit. Lihtsalt pakutakse Niro nimelist krossoverit kahe erineva jõuallikaga – bensiinimootoriga pistikuhübriidi ja teiseks siis puhast elektrimootoriga mudelit. Ja et neid selgelt eristada, siis elektrilisel mudelil on nimekujuks e-Niro.

Varustustasemeid on kaks – Comfort Pack ning TX. Neist esimese hinnaks on 47900 eurot ning kraad kangema varustusega TX hinnaks 49200 eurot. Ja ainsaks erinevuseks kahe varustuspaketi vahel on … tehasepaigaldusega elektriline katuseluuk.

Väljast eristub elektriline Niro oma bensiiniõgijast vennast elektrisiniste aktsenttriipude poolest. Ja teiseks erinevuseks on kinni ehitatud õhuvõre auto ninas. Seal asub ka laadimisava.

 

 

Sisse istudes üllatas mind elektriliselt sätitav juhiiste, mis mind vaikse sahinaga vastu rooli tahtis suruda. Asi nimelt selles, et e-Nirol on võimalik seadistada ja ka mällu salvestada juhiiste asend kahe kasutaja järgi. Ilmselt oli siis eelmine kasutaja miniatuurne neidis, pikkusega 160 cm ja tema järgi seatud juhiistme parameetrid olid ka auto mälus. Aga ega sest midagi. Seadistasin istme enda 186 cm pikkuse järgi mugavaks ning talletasin seaded teise kasutaja mällu. Ja rohkem iste mind ei kiusanud! Istme juures saan kiita hästi reguleeritavat nimmetuge ning pehmet peatuge.

Ruumi jagub ka esiistmetest tagapool. Meie tantsulaagri teine paar tundis end tagaistmel väga mugavalt ja nagu sõber Lembit ütles: „Siin võib täiesti kontori avada. Auto ei kõigu, istumisasend on mugavam kui kontoritoolis ja mis kõige olulisem – tagaistmel saab laadida isegi sülearvutit.

Pagasiruum on piisava suurusega, et mahutada kahe tantsupaari kolme päeva varustus ja kodinad. Kui pistikuhübriidil on pagasiruumi suuruseks 436 liitrit, siis e-Niro mahutab 15 liitrit rohkem. Laadimiskaablid, rehviparanduskomplekt ja ühtteist väikest leiab koha pagasipõhja all.

 

 

Sõidulust

 

Hommikul Viking Motorsi esindusesse jõudes oli auto veel juhtmega laadimisjaama küljes kinni ning seetõttu sain oma käega kohapeal kõik vajalikud protseduurid läbi teha, et ei tekiks saarel olukorda, kus auto ei hakkaks laadima või ei õnnestu mul autot laadimisjaamast lahti ühendada. Nagu mõne teise autoga on juhtunud.

 

 

Sain auto kätte 100% täislaetud akuga, mis lubas 438 km sõiduulatust. See number on küll veidi väiksem, kui tootja poolt lubatud 455 km 64 kWh akuga.

Kuid iga auto ja nii ka elektriauto puhul tuleb arvestada eelmise sõitja maneeridega.

Esimese asjana pean kiitma auto vedrustust, mille katsetamiseks on  parimaks kohaks Mõigu Kaabli tänav oma sadade lohkude, muhkude ja teravate asfaldiservadega. Ja selle testi läbis e-Niro eeskujulikult – sõit on pehme ja ükski ebatasasus ei tule läbi kere istmel istujat lööma.

Elektriline Niro on oma olemuselt rahulik kulgeja, võrreldes teda näiteks Jaguar I-Pace või Miniga. Rool annab rahulikul moel juhile edasi kõike seda, mida esirattad teepinnalt leivad. Kiirendus on piisav, „sada“ saab kätte 7,8 sekundiga, saab rahulikult Peetri Selveri juurest startides teistele tagatulesid näidata. Kuid selline agressiivne liigutus kajastub koheselt ka keskmises energiakulus ning peale esimest katset SPORT režiimil, sai edasi liigutud vaid standardrežiimil.

Optimaalne kiirus e-Niroga sõites on 80 kuni 100 km/h. Sel juhul saab normaalselt sõites tehase poolt lubatust 15,9 kWh/100 km isegi väiksema energiakulu.

 

 

DRIVE WiSE ehk lahti seletatult Kia täiustatud juhiabilised täidavad omi ülesandeid eeskujulikult. Adaptiivne püsikiirusehoidja ning sõiduraja hoidja muudavad maanteel liikumise ohutumaks ning mugavamaks. Ja kui rajajoone piiks liialt häirima hakkab, saab selle õnneks ka välja lülitada. Alternatiiviks on muidugi õige sõidujoone kasutamine, mis aga satub vastuollu jalakäijate ning ratturite liikumisega tee ääres.

Üks häiriv pisiasi on tagurduskaamera asukoht, mis kavalalt on paigaldatud tagumise kojamehe alla, kuid korraliku vihma korral saadab kaamerapilti vihmast tekitatud hägu.

Rehvimüra kostumine salongi sõltub täielikult asfaldikatte struktuurist – kui valdav osa teekonnast oli salongis vaikne, siis eriti kareda kattega teelõigule jõudes on salongis teekatte vahetus kuulda läbi rehvimüra.

 

Multimeedia

 

Puutetundlik lustikummut on 10,25 tolline, sisaldades Kia enda navisüsteemi, raadiot ning Android Auto/Apple CarPlay tuge. Ja kahte viimast kahjuks ikka vaid juhtmega ühendusega. Huvitav oleks teada, kuidas Mini suudab Apple jaoks juba ammu juhtmevaba lahendust pakkuda. Ja ometigi on lutikummuti all juhtmevaba laadimine olemas.

 

 

Kia oma süsteem oskab kasutajale kuvada kolme ühesuurust väikeekraani või siis üht suurt navigeerimiseks ja üht väikest info jaoks. Olles paadunud Waze kasutaja, siis Andoroid Auto kasutamisel on kõikide rakenduste jaoks üks suur ekraan ning kolmandas pisiaknas kuvatakse lihtsalt mustal taustal Andoid Auto teksti.
Heliosakonna eest kannab hoolt JBL, mis pakub kaheksa kõlari vahendusel väga korraliku heli. Olgu siis heliallikaks raadio, Spotify või Cloud Music. Neist viimane suudab väga edukalt flac vormingus muusikakogu pilvest maha mängiga. Ja see muusika lausa paitas kõrvu e-Niros.

 

Energiakulu ja laadimine

 

Optimaalne kiirus e-Niroga sõites on 80 kuni 100 km/h. Sel juhul ühtib keskmine energiakulu täiesti tehase poolt lubatuga – 15,9 kWh/100 km kohta.

 

 

Pühapäeval Heltermaal praamile sõites kuvas ekraan veel keskmiseks energiakuluks vaid 15,5 kWh/100 km kohta ja seda kuni Ääsmäele jõudmiseni. Kuid 35 kilomeetrit 110 märgi mõjuala tõstsid keskmise 16,1 kWh/100 km peale. Ehk siis liikudes täiesti normaalselt, pidades kinni liikluskorraldusest ning lähtudes ilmaoludest, on tehase poolt lubatu täiesti reaalne energiakulu.

Ja siinkohal jõuan jälle elektriauto laadimise juurde. Elektriautoga saab sõita Tartusse ja sealt tagasi, saab teha ringi Hiiumaal ja sõita koju tagasi. Sest autod on selleks juba valmis. Ja e-Niro oma reaalse läbisõiduga seda ka tõestab. Kuid, mis ei ole veel valmis, on ikka laadimisvõrgustik Eestis.

Jah, Hiiumaal on olemas kolm laadimisjaama elektriauto tankimiseks. Üks asub Kärdlas, teine Käinas ning kolmas Emmastes. Kuid need kõik on aeglased laadijad, mis vajavad kaasajastamist. See, et CHAdeMO laadijale lisaks saab samas jaamas kasutada kõikjal Type2 laadimist teoorias 22 kW võimsusega, taandub ikka sellele, et reaalselt suudavad autod seal laadida vaid 7 kW tunnis. Sest sellised on enamlevinud elektriautode pardalaadijad. Õnneks asus Käina laadimisjaam kolme minutilise jalutuskäigu kaugusel meie tantsulaagrist ning +100 km laadimiseks kulus täpselt üks kahetunnine tantsutund. Ja niimoodi mõlemal päeval.

Mis oleks lahendus? Loomulikult kiire (50 kW) või veelgi parem ülikiire (100kW) laadimisjaam, mis toetab CCS laadimisstandardit ja võimaldab saja lisakilomeetri laadimist 15 või 20 minutiga.

Kia e-Niro tõestab reaalselt, et elektriauto sobib ideaalselt pikkade vahemaade läbimiseks, pakkudes rahulikku, vaikset ja mugavat kulgemist ning väga head muusikaheli.

Tehnilised andmed, varustustasemed ja hinnad on leitavad siit.

ehk Digilemb teab omast elust, et mehed jäävad ikka lasteks, aga ajapikku muutuvad nende «mänguasjad» targemaks ja kallimaks. «Ja et olla päris sooneutraalne, siis olen tähele pannud, et sellised muutused on omased ka naistele,» selgitab ta ja tutvustab õhinaga oma «mänguasju», milleks on nutifon, peegelkaamera ja Mobiil-ID. Kauges digimaailma alguses, kus Juku PC oli kõva sõna ning dial-up ühenduste igapäevase kasutamiseni oli veel kümmekond aastat minna, nägi Digilemb juba digitulevikku. «Olen pea kogu elu tegelenud õpetamisega-koolitamisega ning seetõttu on välja kujunenud üks lihtne moto – puust ja punaseks,» muigab ta. «Muutvad tehnoloogiad, tulevad üha uuemad ja uuemad ning veelgi targemad seadmed, kuid kasutaja on tihti jäetud vaid suurte arvude ning tugeva turunduse meelevalda,» peab ta oluliseks kaitsta digitarklust jagades just nõrgemaid tehnotormlemises. «Koos digimaailma arenguga peame harima ka kasutajat targemaks, et neist muutustest täie raha eest rõõmu tunda.»

Kommentaarid