Jätkates Digitarga kasutamist oled teadlik küpsiste kasutamisest.

Bose Soundweari laulev krae rõõmustab kõrvu

#Bose #kõlar #kõrvaklapid

Aastate jooksul on minu käest läbi käinud mitmeid väga toredaid ja mitte nii toredaid vidinaid, kuid sellist nagu Bose Soundwear, mitte kunagi. Heas mõttes. Tegu on ühe enam rahuldustpakkuvama vidinaga ever. Kas pole mitte ahvatlev sissejuhatus? Põhiline aga, et tõene.

Muusika on minu nagu ilmselt väga paljude teiste inimeste, sealhulgas mitte ainult noorte igapäevaseks kaaslaseks. Nii olen ma juba aastaid lahutamatu oma kõrvaklappidest. Kusjuures juba ammu ei piirdu ma tavaliste odavate klappidega, vaid püüdlen maksimaalse helikvaliteedi poole. Lemmikklappideks on aastate jooksul saanud Denon D600 ja Shure 535. Viimastel aastatel olen aga hakanud klappide puhul eelistama just kasutusmugavust. Soovitavalt mitte järeleandmistega helikvaliteedis. Mugavus tähendab eeskätt juhtmevabadust, sest korra seda juba proovinuna enam tagasiteed ei ole. Nii olidki minu viimasteks klappideks enne Bose Soundweari testimist Apple AirPodid. Mõistagi pole nende helikvaliteet just kõige kõrgem, kuid kasutusmugavus on isegi parem kui näiteks iPhone’il endal. Seda enam, et tegelikult ühistranspordis, kus ma tihti klappe kasutan, pole just kõige parem keskkond Hi-Fi elamuse saavutamiseks. Sellisesse atmosfääri sobivadki Apple Airpodid nagu kirss vahukooretordile. Või siis näiteks ka Bose, mis tõeliste melomaanide hulgas põlualune on.

Nüüd aga asjast. Bose Soundweariga puutusin esmakordselt kokku eelmise aasta lõpus, kui käisin ühes Tallinna Hi-Fi poes endale juhtmevabasid kõlareid ostmas. Soundweari idee – kraena õlgadel asetsevad kõlarid – tundus alguses pisut pentsiku vidinana, millele esialgu mingit rakendust ei osanud leida. Paraku puudus kohapeal võimalus nende helikvaliteeti pikemalt testida ning seepärast olin meeldivalt üllatunud, kui Digitark neid mulle kodus proovimiseks pakkus. Ning juba mõne aja pärast olin ma müüdud mees. Aga sellest allpool.

Bose Soundwear välimus. Foto: Erki Oras

Välimus

Oma disainilt meenutabki Soundwear kõige rohkem matsakat musta kraed. Musta värvi sellele “kraele” annab tekstiilist ja kunstnahast ümbris. Siin pakuks Bose’ile kohe tootearenduse ideed – luua  Soundwearile komplekt erivärvilisi ja -mustrilisi ümbriseid, mis muudaksid selle ka stiiliikooniks. Praegusel kujul on see mustana üpris ilmetu, kuid samas sobiks oma ilmetusega kasvõi musta ülikonna juurde. Eraldiseisvana aga moodustab see üsna nägusa futuristliku ja minimalistliku kaare, mis näiteks naisterahva õrnadel õlgadel võib tunduda mingi moodsa kaelaehtena. Soundwearil on kokku 5 nuppu – sisselülitusnupp, Bluetoothi nupp, meediahaldusnupp ning kaks nuppu helitugevuse reguleerimiseks. Lisaks port mikro-USB ühenduse jaoks, mille abil vidinat laadida saab. Kõik nupud ja ühendused jäävad kenasti ümbrise varju. Põhiline nupp, mida mina neist kasutasin, oli sisselülitusnupp, sest üldiselt, pärast telefoniga paaritamist polnud mul Bluetoothi-ühendust enam luua vaja ning heli reguleerisin ja lugusid vahetasin hoopis oma Apple Watchi abil, sest juurdepääs jope all asuvale Soundwearile oli üsna ebamugav.

Heli

Kõlarite puhul on helikvaliteet mõistagi primaarne. Bose Soundware’i heli pakkus mulle sellist elamust, nagu pole teinud ükski kõrvaklapp või kõlar. Aga ma ei räägi siin mitte helikvaliteedist. Soundwear tekitas sellise tunde, nagu tuleks heli sinu enda seest. Sellel polnud mingit suunda, see lihtsalt ümbritses sind. Mida rohkem ma Soundweari kasutasin, seda rohkem see efekt mulle meeldis. Kõrvaklappide kasutamine ei tulnud mulle enam pähegi. Eriti mõjuv oli kuulata ambient’i või filmimuusikat, mis tekitas erilise muusika sees viibimise illusiooni. Erinevalt kõrvaklappidest ei eralda Soundwear sind ümbritsevast keskkonnast, vaid laseb muusikal ja reaalsetel helidel omavahel seguneda ja mulle see efekt meeldis. Tegelikult meenus mulle üks poliitiliselt ebakorrektne multifilmiseriaal “Family Guy”, kus peategelane Peter püüab kinni džinni ning nõuab temalt isiklikku saatemuusikat. Nagu tummfilmides, kus muusika n-ö elab kaasa tegelase liikumisele ja emotsioonidele. Soundwear tekitas ka minus tunde, et mul on oma isiklik taustamuusika. See oli hea tunne.

Mis aga heli kvaliteeti puutub, siis arvan, et 99,9% minu arvustuse lugejatest on sellega täiesti rahul, kuigi nagu ma juba varem mainisin, on Bose melomaanide arvates helitehnikamaailma häbiplekk. Minul isiklikult Bose’iga probleeme ei ole: juba mitu aastat tagasi soetasin endale Bose Soundlink Mini II juhtmevaba kõlari ja rõõmustan sellega igapäevaselt ennast ja oma kolleege töö juures.

Kasutamine

Bose Soundwear on ilmselt esimene kõlar, mida õlgadel kantakse. Tõeline hands free vidin, mille olemasolu võiks ära unustada, kui poleks sellest tulevat muusikat. Sedavõrd mugavalt istub ta ümber kaela. Ainus häiriv detail on, kui ümbrise kunstnahk vastu paljast nahka puutub ja selle kiiresti higiseks ajab. Kui esialgu oli mul tunne, et sellega võiks äkki olla hea teha näiteks tervisejooksu vms, siis reaalses elus õnnestus mul see mingi valemiga siiski oma kaelast paar korda maha kukutada, kui “krae” otsustas vargsi õlgadelt lahkuda. Õnneks ilma eriliste tagajärgedeta, aga siiski: me kõik teame, et elektroonikale ei meeldi, kui seda ringi loobitakse.

Soundwear'i kandmine. Foto: Erki Oras

Mina isiklikult kasutasin seda peamiselt kodust tööle ja koju tagasi liikudes ning minu jaoks oli tegu ideaalse kaaslasega. Ainsaks ebakohaks oli helitugevuse reguleerimine, sest spetsiaalsetele kõlarinuppudele läbi jope ligi pääseda oli võimatu. Seega kasutasin heli reguleerimiseks peamiselt oma kella. Seda on lihtne teha, sest muu hulgas on Soundwear mõeldudki eeskätt iOS-i kasutavate seadmete jaoks, kuigi kindlasti saab seda kasutada ka Androidiga. Ilmselt aga väiksema funktsionaalsusega. Samas ma aga asjakohases väites 100% kindel ei ole, mistõttu tasub enne selle kõlari ostu kindlasti müüja käest täpselt järele küsida.

Mis funktsionaalsusesse puutub, siis kuna kasutasin Soundweari peamiselt üleriiete all, jäi mul nuppude funktsionaalsus järele proovimata, sest lihtsam oli lugusid peatada ja helitugevust reguleerida telefonist või kella pealt. Samas aga arvan, et soojemal ajal või koduses/töises miljöös pole ka nuppude kasutamises suuremat probleemi: tegelikult leiab õige nupu üles suhteliselt kergesti. Üleriietes kuulamine tekitas teatavat ebamugavust ka telefonikõnedele vastamisel, sest selleks vajalik nupp jäi ebamugavalt riiete varju. Nii tuli iga kord taskust telefon välja otsida. Samas oli kõnede ja sealhulgas ka mikrofoni töö igati tasemel ka talvejope alt. Mõlemapoolne kuuldavus oli igati kiiduväärt, mikrofon oli vast isegi liiga tundlik, sest vastaspool kurtis, et lume kriuksumine mu taldade alt on liiga kõva…

Kõlari aku vastupidavus oli hiilgav. Ehkki ma spetsiaalseid koormuskatseid ei teinud, ei õnnestunud mul akut kunagi alla 40% saada, ükskõik kui pikalt ma seda ka ei kuulanud. Siin pole tegu vaid sõiduga tööle ja tagasi, vaid mitmetunniste jalutuskäikudega. Tegelikkuses kulus mul päevas umbes paaritunnisele kuulamisele, see tähendab tööle ja tagasi liikudes, umbes 10% akust, mis on tegelikult väga hea tulemus. Samas pälvivad Bose’i akud ka üldisemalt kiitust, sest ka Soundlink Mini II aku pidas vastu pikki kuulamisperioode.

Ometi võib selle suurepärase kõlariga üks probleem siiski tekkida. Eriti rahvarikastes kohtades. Tegu on ikkagi kõlariga, mis tähendab, et selle heli kuulevad suuremal või vähemal määral lähedalviibijad. Ning kuigi Soundwear summutab suhteliselt edukalt nende nurina, võivad Soundweari kasutajat riivata teda tabavad vihkavad pilgud. Kõik sõltub muidugi kasutaja pieteeditundest, see tähendab sellest, millise helitugevusega ja millist muusikat ta kuulab. Kuna mina ise kuulasingi valdavalt eelmainitud ambient’i, klassikalist ja jazzmuusikat ning tegin seda ülimalt mõistliku helitugevuse juures, siis ma oma suhteid kaassõitjatega eriti ei rikkunud. Vähemalt ei söandanud keegi seda kuidagi välja näidata. Tegelikult aga oligi heli levik üllatavalt väike arvestades selle tugevust. Bose on osanud suunata kõlarid nõnda, et kassid on söönud ja hiirtel ka hing sees.

Kokkuvõtteks

Bose Soundwear on üks väheseid vidinaid, mis suutis minu kalestunud südant sedavõrd mõjutada, et testperioodi lõppedes tekkis mul kirglik soov seda suhet jätkata ning koos kõlariga põgeneda kuhugi kaugele maale, kust Telia ega seadusesilmad mind ega kõlarit üles ei leia. Jalutada mööda inimtühja lõunamere randa ning muudkui kuulata ja kuulata oma lemmiklugusid muusika ja loodusega ühte sulades. Ütlen veel kord, et kuigi seadmeid on mu käest läbi käinud palju ja erinevaid, siis soov see vidin või seade endale jätta, on olnud enam kui harv. See tähendab selle toote kohta suurt (kui mitte suurimat) minupoolset kiitust.

Bose Soundwear juhtimine. Foto: Erki Oras

Erinevad meditsiiniväljaanded on korduvalt hoiatanud kõrvaklappide hukutava mõju eest meie kuulmisele. Bose Soundwear kaotab selle probleemi täielikult: kuulaja kõrvad puhkavad ning side välismaailmaga säilib. Ehkki ka siin on oht muusika liiga valjuks keerata, kuid see vähemalt ei liigu täie võimsusega vastu meie kuulmekilet, mõjudes negatiivselt pigem lähedalolijate närvidele. Sedagi juhul, kui muusikamaitse kõlariomaniku omast totaalselt erinev on. Tavalisest juhtmevabast kõlarist aga eristab Soundweari mugavus – enam ei pea mingit heliallikat käeotsas tassima või taskusse/kotti toppima. Lisaks levib selle heli märgatavalt vähem kui tavalise kõlari oma, nii et kuulaja ei terroriseeri oluliselt teisi samas ruumis viibijaid.

Mina isiklikult näeksin suurima rõõmuga sedasorti kõlarite nagu Bose Soundwear laiemat levikut. Paraku aga seab sellele ilmselt piirid seadme kopsakavõitu hind, mis ulatub kõrgema klassi kõrvaklappide omani. Ehkki Soundweari helikvaliteet võib-olla ei ulatugi tippklassi kõrvaklappideni, siis on sedasorti kõlar kõrvade vastu hea hoopis teistmoodi.

ehk Digitaat on digitaalsete lugude pajataja. "Nimi on vastavuses minu vanusega, pikaajaliste kogemustega erisuguse digikraamiga ning sooviga ning oskustega pajatada lugusid" muigab ta. Ta usub, et hea tehnika peab kohanema inimesega, mitte vastupidi ehk intuitiivsus ennekõige – olgu siis tegu kasutajaliidese või disainiga. "Less is more," ütleb ta – efektiivsus ja säästlikkus on elementaarsed nii visuaalselt kui ka teostuslikult, st masin/aparaat võiks teha väiksema ressursiga enamat. Samuti soovitab ta, et töötavat asja parandada ei maksa. Oma argielus ei saa Digitaat üle ega ümber wifist ja 4G andmesidest, nutitelefonist iPhone ega ka digifotograafiast: "Ehk siis hetkel Sony RX100 II," loetleb ta kasulikke ja vajalikke tehnoloogiaid. "Kuigi olevikust ei saa rääkida minevikus, siis minu jaoks algas digimaailma avastamine ilmselt hetkest, kui müüsin maha oma HTC Desire HD ja soetasin omale esimese 5-tollise ekraaniga nutitelefoni Dell Streak 5. See oli moment, kus ma n-ö tavatarbija rollist siirdusin friigi-digimaailma," meenutab ta. "Igasugust tarkust on hea levitada," näeb ta endal olulist rolli. "Digitarkus on aga kaasaegne tarkuse vorm, millest paljud minu eakaaslased kipuvad ilma jääma. Teisi aidata ongi hea."

Kommentaarid