Allikas: Shutterstock

Alternatiivsed võimalused telefoni avamiseks 0


Hiljuti avaldanud autorid

Niikaua, kui on kasutusel olnud nutiseadmed, on otsitud võimalusi nendes peituvate andmete kaitsmiseks võõraste eest. Ehkki paroolid, kujundid jms võivad pakkuda teatavat kaitset, on nende kasutamine ebakindel ning pikemate ja keerukamate paroolide puhul ka tülikas.

 

Seepärast vaatavad teadlased, insenerid, leiutajad ja tehnikud juba mõnda aega biomeetriliste vahendite poole. Mitmed neist on ka kasutusele võetud, kuid täielikku turvalisust need siiski ei taga. Samsungi näotuvastuse petsid häkkerid ära fotoga, Apple’i Face ID vajas petmiseks siiski kolmemõõtmelist ja täpset maski. Sõrmejälgi võib vajadusel kopeerida või hullemal juhul võtta telefoni omanikult telefon koos tema nimetissõrmega, et telefoni hiljem mugavalt avada. Silmaiirise kasutamine eeldab head valgustust ning prillide eemaldamist, mis pikemas perspektiivis on lihtsalt ebamugav.

Inimgeenius aga ei jäta jonni ning juba praegu on arendamisel erinevad tehnoloogiad biomeetriliste vahendite kasutamiseks telefoni turvalisuse tagamiseks.

 

Kõrv

Väidetavalt on inimese kõrva kuju talle sama iseloomulik nagu sõrmejälg. Üks Ameerika start-up on keskendunud sellele, et telefon tunneks ära kõrva ja põse, mille vastu teda helistamisel surutakse. Kui selline lahendus tundub ideaalne näiteks kõnele vastamisel, siis muude andmete vaatlemiseks tundub olevat jabur telefoni iga kord eelnevalt kõrva juurde tõsta.

 

Pulss

Selgub, et ka inimese süda on piisavalt individuaalne, et seda isiku tuvastamiseks kasutada. Praegu on arenduses elektrooniline käevõru Nymi, mis peaks mõõtma inimese südame eritatavaid elektrilisi signaale selleks, et nende abil tuvastada kandja isik. Ülejäänud nutiseadmete jaoks on Nymi anduriks, mis avab nendele juurdepääsu. Samuti võib Nymile reageerida kasvõi välisukse nutilukk. Arvestades igasuguste kantavate aktiivsusmonitoride populaarsust, võib sellel ideel olla tulevikku.

 

Silma liikumine

Ühe Iisraeli firma arvates on piisavalt individuaalne ka inimese silma liikumine, kui ta jälgib teda ümbritsevat, reageerib liikumisele, valgusele ja värvile. Selle tuvastusmeetodi eelis on see, et seda on ülimalt raske järele aimata. Erinevalt näiteks sõrmejäljest või näopildist. Miinuseks aga on sama mis silma iirise tuvastamisel – see vajab piisavalt valgust ning samuti ei tohiks silmi varjata prillid ega läätsed.

 

Nina

Briti uurijad seevastu näevad isiku tuvastamisel perspektiivi inimese kõige esileulatuvamas kehaosas – ninas. Tõenäoliselt ongi see umbes sama eristuv kui inimese kõrv, kuid olgem ausad, samas on nina ka piisavalt muutliku kujuga. Nina suurust, värvi ja kuju võib muuta äge nohu, füüsiline kontakt pahatahtliku kodaniku rusikaga, kukkumine suusatamisel jne.

 

Veenid

Inimese veresoonestik on veelgi keerulisem ja mastaapsem kui sõrmejälg. Nii saaks näiteks peopesa veresoonestiku järgi tuvastada kasutajat kindlamini kui sõrmejäljega, sest kui sõrme saab koos telefoniga omanikult ära võtta, siis soonestikus peab tuvastamiseks liikuma veri ning kehast eemal see protsess peatub.

 

Lõhn

Madridi ülikooli teadlased on loonud tehisnina, mis suudab eristada inimesi sama täpselt nagu verekoer. Seda isegi olukorras, kui inimesed kasutavad erinevaid parfüüme, pesemisvahendeid või muudavad toitumist. Esialgu on nina alles katsetamisjärgus ning selle veaprotsent ulatub kuni kümneni, aga kuna asjast on huvitatud ka USA sõjavägi, siis näib sellel tehnoloogial olevat tulevikku.

 

Istmik

Usinad Jaapani teadurid on oma tähelepanu keskendanud inimese istmikule. Selgub, et igal istmikul on oma spetsiifiline kuju ning ka istumisasend. Tõsi, nutiseadmete avamiseks see suure tõenäosusega ei sobi, kuid grupp teadlasi on loonud prototüübi autost, mis tunneb ära, kes parasjagu juhiistmel istub.

 

Higi

Ühes Ameerika ülikoolis ollakse aga veendunud, et telefonide turvalisuse tulevik on inimese higis. Viimane sisaldab aminohappeid, mille täpne koostis on igal inimesel ainulaadne. Teadurite sõnul on seda praktiliselt võimatu järele aimata. Ehkki esmapilgul tundub see veider, on see teadurite sõnul viie kuni kümne aasta pärast karm reaalsus. Loodetavasti piisab meie sõrmeotstes asuvast higist ja me ei pea telefoni selle tuvastamiseks näiteks kaenla alla panema.

 


Autorist

Erki Oras

Erki Oras

ehk Digitaat on digitaalsete lugude pajataja. "Nimi on vastavuses minu vanusega, pikaajaliste kogemustega erisuguse digikraamiga ning sooviga ning oskustega pajatada lugusidm" muigav ta. Ta usub, et hea tehnika peab kohanema inimesega, mitte vastupidi ehk intuitiivsus ennekõige – olgu siis tegu kasutajaliidese või disainiga. "Less is more," ütleb ta – efektiivsus ja säästlikkuse on elementaarsed nii visuaalselt kui ka teostuslikult, st masin/aparaat võiks teha väiksema ressursiga enamat. Samuti soovitab ta, et töötavat asja parandada ei maksa. Oma argielus ei saa Digitaat üle ega ümber wifist ja 4G andmesidest, nutitelefonist iPhone ega ka digifotograafiast: "Ehk siis hetkel Sony RX100 II," loetleb ta kasulikke ja vajalikke tehnoloogiaid. "Kuigi olevikust ei saa rääkida minevikus, siis minu jaoks algas digimaailma avastamine ilmselt hetkest, kui müüsin maha oma HTC Desire HD ja soetasin omale esimese 5-tollise ekraaniga nutitelefoni Dell Streak 5. See oli moment, kus ma n-ö tavatarbija rollist siirdusin friigi-digimaailma," meenutab ta. "Igasugust tarkust on hea levitada," näeb ta endal olulist rolli. "Digitarkus on aga kaasaegne tarkuse vorm, millest paljud minu eakaaslased kipuvad ilma jääma. Teisi aidata ongi hea."

Autori teised artiklid

Kommentaarid