Jätkates Digitarga kasutamist oled teadlik küpsiste kasutamisest.

Ajalootund: helisalvestuse areng enne digitaalajastut


helisavestus-teine.jpgJuba üle sajandi on inimesed kasutanud heli ja muude andmete salvestamiseks ning säilitamiseks erinevaid andmekandjaid. Digitarga saripostitustes tuleb edaspidi juttu sellest, kuidas digitaalset heli salvestada ning hoida, et seda ka aastate pärast hea kuulata oleks. Sissejuhatuseks teen aga põgusa ülevaate, milline on olnud heli salvestamise areng ja ajalugu.

Teadaolevalt salvestas esmakordselt hääle helikandjale universaalne ja üliandekas Ameerika leidur Thomas Edison juba aastal 1877. Tegemist oli silindrilise fonograafiga. Tolle aja kohta oli heli salvestamisel siiski tegemist pigem rikaste hobiga, kui heli säilitamise kui arhiveerimise teenusega.

Esimene salvestusseade oli fonograafi silinder
helisalvestus-esimene.jpgRikkad ameeriklased kasutasid fonograafi silindreid paberile kirjutamise asemel – saatja rääkis oma mõtted mikrofoni abil silindrirullile ja pani posti. Lugeja ehk siis kuulaja asetas silindri nõelaga varustatud mängijasse ja kuulas, mis teisel poolel öelda oli. Andmete säilimise kohta räägib ajalugu, et sellisel viisil salvestatud heli võis kuulata üle 100 korra. Seega oli leiutatud esimene seade nii heli salvestamiseks kui ka säilitamiseks.

Berlineri grammofon ja muusika ketastel
Paarkümmend aastat peale Edisoni võttis teine ameerika leidur Emile Berliner kasutusele pöörlevad eboniitkettad heli salvestamiseks ning hilisemaks kuulamiseks. Seade, mis suutis salvestatud heli taasesitada, sai nimeks Berlineri grammofon. Esimesed kettad olid 5 tollised (12,7 cm), paari aastaga kasvas plaadi läbimõõt 10 tollini (25,4 cm) ning salvestise jaoks võeti kasutusele ka plaadi teine pool.

Vinüülplaadimängijate esiisa pöörlemiskiirused olid 78 rpm, 45 rpm ja 33 13 rpm (revolutions per minute ehk pöördeid minutis). Ja selliseid kiirusid on kasutusel ka tänasel päeval. Grammofon ja vinüülplaadile jäädvustatud muusika domineeris kogu 20. sajandi vältel. Algselt monohelina, alates kuuekümnendatest juba stereofoonilisena.

Vinüülplaadid nõudsid õrna kohtlemist
helisavestus-grammofon.jpgVinüülplaadi ja grammofoni kasutamine nõudis täpset ja kindlat kätt. Helipea tuli asetada ettevaatlikult plaadile, samuti ei tohtinud plaadimängija lähedal liiga kõvasti trampida ega hüpata, kuna sellisel juhul võis helipea plaadil olevaid heliradasid vigastada – tulemuseks järgmisel mahamängimisel plaadi „üleviskamine

ehk Digilemb teab omast elust, et mehed jäävad ikka lasteks, aga ajapikku muutuvad nende «mänguasjad» targemaks ja kallimaks. «Ja et olla päris sooneutraalne, siis olen tähele pannud, et sellised muutused on omased ka naistele,» selgitab ta ja tutvustab õhinaga oma «mänguasju», milleks on nutifon, peegelkaamera ja Mobiil-ID. Kauges digimaailma alguses, kus Juku PC oli kõva sõna ning dial-up ühenduste igapäevase kasutamiseni oli veel kümmekond aastat minna, nägi Digilemb juba digitulevikku. «Olen pea kogu elu tegelenud õpetamisega-koolitamisega ning seetõttu on välja kujunenud üks lihtne moto – puust ja punaseks,» muigab ta. «Muutvad tehnoloogiad, tulevad üha uuemad ja uuemad ning veelgi targemad seadmed, kuid kasutaja on tihti jäetud vaid suurte arvude ning tugeva turunduse meelevalda,» peab ta oluliseks kaitsta digitarklust jagades just nõrgemaid tehnotormlemises. «Koos digimaailma arenguga peame harima ka kasutajat targemaks, et neist muutustest täie raha eest rõõmu tunda.»

Kommentaarid