Taevakarva vagun kärmelt mõõdab maad, hoogu iga ratas lisab veel… Ah, miks küll see päev nii ruttu otsa saab? Miks ei kesta terve aasta see?

 

See Vennaskonna „Sinise vaguni“ lugu on kui prohvetlik ettekuulutus, kuis aastal 2020 hakkab kulgema elektriline Honda e läbi linna maanteele ja siis jälle linna tagasi. Kolme päeva jooksul jõudis pisike Honda tiirutada nii Tallinnas kui ka selle lähiümbruses. Ning ette sai võetud ka üks pikem sõit Saka mõisa, et panna Honda e sõiduomadused proovile ka maantee kiirustel.

 

Disain

 

Mulle isiklikult meeldib Honda lähenemine, et elektriauto aluseks ei võetud mingit olemasolevat mudelit – ei Jazzi ega Civicut, vaid ehitatigi uus mudel. Ja see on neil hästi õnnestunud. Välimuses on veidi retrolikku hõngu, meenutamaks esimest Honda Civicut. Ja sealt edasi on kõik veidi futuristlik, kuid samas armas ja nunnu. Ja ka täiesti sümmeetriline, sest mudel e-l on esiots ja tagumine tulede paneel täiesti ühesugune. Kusjuures see efekt on parem, kui tuled põlevad ning õues on pime. Selline peabki üks väike linnaauto välja nägema – eristuv teistest elektrilistest autodest.

 

Ja ka kaasliiklejad panid seda armast autokest tähele. Kulgedes Narva maanteel rahulikult optimaalsel energiat säästval režiimil elik 110 alas 80-ga, aeglustas pea kümmekond möödasõitjat meie kõrvale jõudes oma hoogu ning nende pilk peatus nunnukesel päris mitmeks sekundiks. Paaril korral õnnestus silmanurgast näha heaks kiitvat ülestõstetud pöialt. Pilgupüüdja igatahes.

 

Futuristlik tehnoloogia

 

Igal kaasaegsel autol on salongis ekraan või kui päris aus olla, siis lausa kaks. Üks neist asendab juhi ees ja rooli taga asuvat näidikute plokki ja teine on leidnud koha raadio asemel. Ja sellise lahendusega oleme me kõik juba harjunud.
Kuid millega on hakkama saanud Honda? Esmakordsel autosse sisse istumisel võtab vaatepilt ahhetama, sest Honda insenerid on suutnud salongi mahutada KUUS ekraani!?! Just nimelt kuus.

 

 

Näidikute plokki asendav ekraan on selge ja ülevaatlik ning kuvab juhile arusaadavalt vajalikku infot. Ja keskel on kaks infoekraani – üks suunatud juhile ja teine kaassõitjale. Juhiekraanil kuvatakse nii navigeerimine kui ka tagurduskaamera pilt. Ja ka palju seadistusi saab teha just sellel ekraanil. Kaassõitja ekraan kuvab raadiot, Android Auto ja Apple CarPlay meediat. Ja mis kõige huvitavam – sellel ekraanil on olemas ka HDMI sisend. Ühenda arvuti ja vaata kasvõi TeliaTV-d autoga sõites.

 

 

Ja see ei ole veel kõik. Kui autot väljastpoolt uurida, siis tähelepanelik vaatleja ei leia sealt enam peegleid, vaid voolujoonelisse korpusesse peidetud kaamerad. Ja nende kaamerate pilt kuvataksegi esipaneeli kõige äärmistes servades. Peeglisse kiikamise asemel nurgast ekraanipildi kasutamisega harjub päris kiirelt ja pilt on selge ka vihmase ilmaga ning pimedas. Ka tahavaatepeeglit saab kasutada kahes asendis – üks on tavapärane peegel ning teine asend on – oh ülla-ülla – digitaane pilt, mis saadud tagurduskaamerast. Kuid see kaamerapilt petab silmanägemist ja tekitab tunde, et kõik taga olevad sõidukid on kinni auto tagumikus.

 

Sõiduomadused

 

Kuigi väljast tundub auto pisike, on seal ruumi neljale. Kui juhiiste on minu 186 cm pikkuse juures paika seatud, mahub juhi seljataha istuma ka minu kasvu teine mees. Väga pikka teed ei tahaks tagaistmel ette võtta, kuid linnasõidud teeb niipidi ära küll. Tagaiste on madal ning sõita tuleb põlved püsti. Miskipärast puuduvad taga istujatel ülemised käetoed, mida ma ise olen harjunud kasutama riidepuu riputamiseks. Ilmselt läks selline väike asi sisedisaineril meelest, sest kogu aur kulus ekraanimaailma paigutamisele 😊

Pagasiruumi maht on tibatillukene, mahutades 171 liitrit. Samas kahe inimese pagas mahub sinna sisse kenasti.

Linnaliikluses saab auto väga hästi hakkama. Väike pöörderaadius 4,3 m ja tagarattavedu tekitavad tunde, et auto keerab end kohapeal ringi. Rooliratas tundub suur (näiteks Peugeot e 208 võrreldes), kuid istub hästi kätte ning tagab täpse juhtimise. Vedrustus on mugav, mitte liiga pehme ja Kaabli tänava testikatse läbib eeskujulikult. Veidi annab suur – 1,855 tonnine – tühimass tunda mööda Peterburi maanteed Tallinna sisse sõites, kus juhi tagumik loeb täpselt kokku kõik betoonivuugid. Linnasõidul aitab elektrienergiat kokku hoida ühe pedaali kasutamine, mis „gaasipedaali“ üles tõstes alustab intensiivselt pidurdamist. Kuna selline pidurdamine on äkiline, siis 60+ kiirustel lülitub see funktsioon automaatselt välja ja maanteel tuleb kasutada ikka piduripedaali ka.
Väike kõrgus ning madal raskuskese tagavad maanteel väga stabiilse sõidu ega lase külgtuulel mõjutada auto liikumist.

Laadimine ja energiakulu

 

Ja nüüd jõuame selle kõige olulisema juurde. Kui kaugele saab sõita Honda e-ga, mille aku mahtuvus on 35,5 kWh? Honda lubab 17-tolliste ratastega Advance mudeli läbisõiduks 210 km ning keskmiseks energiakuluks 17,8 kW/100 km kohta.

Kuna tõe kriteerium on praktika, siis allolev pilt kajastab väga näitlikult reaalset kulu ning sõiduulatust. Ja enne veel üks täpsustus – meie Honda e oli varustatud vaid 230V laadimiskaabliga.

 

 

Mulle, kui tehnofriigile, meeldib väga Honda statistika lahendus. Ehk siis ekraanil on kuvatud neli erinevat teekonda, kusjuures iga uus teekond saab alguse peale eelmist laadimist.
Esimene trip – 109,8 km ja keskmine energiakulu 17,8 on täpselt 1:1-le tehase poolt lubatule. Veidi tiirutamist Tallinnas ning sõit Tallinnast Rakverre. Kuna Rakveres on kõik VOLT-i laadimisjaamad vana tüüpi elik ilma Type2 juhtmeta, tuli veidi teha eeltööd. Ja siin kohal minu tänusõnad Wiru Autole, kes lubas lahkelt kasutada nende esinduse seinal olevat juhtmega laadijat. Maitsev lõuna koos meeldiva teenindusega Katariina Keldris, Honda vaikselt laadimas ning teekond sai jätkuda Saka mõisa poole.

Teine trip – 55,2 km ja energiakulu 18,1 on Rakverest Saka mõisa. Peaaegu sama, mis eelmisel tripil, kuid lageda peal mõjutas energiakulu oluliselt tõusnud tuul. Saka mõisas lubas lahke perenaine auto laadima muruplatsile, kus olemas 230V tavapistikupesa. Ja hommikuks oli aku jälle 100% täis.

Kolmas trip – 153,6 km ja energiakulu vaid 16,9 kW/100 km kohta. Väiksem kui tehase keskmine. Mõnikord tulebki autoga sõites ökonoomitada, sest keegi meist ei ole kaitstud ootamatuste eest. Tagasiteel Sakast sai plaanitud Rakveres Vallimäe Vabaõhukeskuse külastus ning akude laadimine ikka seal samas Wiru Auto juures. Ja seal tabas meid ebaõnn – üks Leaf oli end „meie kohale!“ laadima seadnud. Mis siis ikka. Jätsime viisaka kirja Leafi juhile, et kui ta auto juurde tagasi jõuab, siis visaku lihtsalt laadimiskaabel Honda külge ning läksime Vallimäele jalutama, lootuses, et tagasi tulles on Honda veidi särtsu juurde saanud. Kuid võta näpust! Leaf laadis ja meie Honda seisis nukralt kõrval. Waze tööle, ei kaks Waze tööle – üks näitamas teed Alexela Peterburi maantee kiirlaadijani ja teine teed koju. Ja cruse controll tööle ning kiiruseks 76 km/h. Ja niimoodi me siis tulimegi, silmad Wazes kuni Honda kiirlaadijast 15 minutiga 10,5 kWh energiat juurde sai. Terve kolmandiku ja seda vaid ühe väikese kohvipausiga.

Neljas trip – 46,3 km ja 16,9 kW energiat. Puhas vallasisene sõit, kus kiirus piiratud „50“ja „70“ märkidega. Ja ei mingit maanteel kihutamist.

Emotsioone pakub Honda e kogu raha eest. Enamasti ikka positiivseid kui jätta arvestamata väike sõiduulatus. Või pigem suur energiatarve. Sest konkurendid, nii Mini SE kui ka Renault Zoe, suudavad akudest energiat säästlikumat tarbida.

Täpsem info hinna ja varustuse osas on leitav siin.

 

 

ehk Digilemb teab omast elust, et mehed jäävad ikka lasteks, aga ajapikku muutuvad nende «mänguasjad» targemaks ja kallimaks. «Ja et olla päris sooneutraalne, siis olen tähele pannud, et sellised muutused on omased ka naistele,» selgitab ta ja tutvustab õhinaga oma «mänguasju», milleks on nutifon, peegelkaamera ja Mobiil-ID. Kauges digimaailma alguses, kus Juku PC oli kõva sõna ning dial-up ühenduste igapäevase kasutamiseni oli veel kümmekond aastat minna, nägi Digilemb juba digitulevikku. «Olen pea kogu elu tegelenud õpetamisega-koolitamisega ning seetõttu on välja kujunenud üks lihtne moto – puust ja punaseks,» muigab ta. «Muutvad tehnoloogiad, tulevad üha uuemad ja uuemad ning veelgi targemad seadmed, kuid kasutaja on tihti jäetud vaid suurte arvude ning tugeva turunduse meelevalda,» peab ta oluliseks kaitsta digitarklust jagades just nõrgemaid tehnotormlemises. «Koos digimaailma arenguga peame harima ka kasutajat targemaks, et neist muutustest täie raha eest rõõmu tunda.»

Kommentaarid